Raie ootel

Olen mõelnud, kas ka puud aimavad ette, et õige pea ilmub raudne elukas ja saeb nad jalalt maha. Sirr ja sirr, kukuvad nende tükeldatud kehad hunnikutesse ning algab teekond tundmatusse. Võib-olla saavad neist majadele põrandad või seinad, võib-olla sõidutatakse mõni neist isegi üle mere võõrastele maadele.

Käisin seal mustikavarte vahel ringi ja vaatasin sirgeid tüvesid. Väärikalt ja igaüks omaette ootavad puud oma saatust, ka jutud naabritega on pika elu jooksul ära räägitud.

Üks ilus 100-aastane 1,6 ha suurune metsatukk on lähinädalal koos paljude saatusekaaslastega kadumas, seekord otse sihitee ääres, kustkaudu hulk aastaid olen oma metsa minnes mööda käinud. RMK takseerandmetest paistab olevat meie kandi kohta päris tubli hektaritagavara – 356 tm.

Umbes 15 aastat tagasi käisid saemehed sellest metsast üle ja tehti harvendust, tol ajal oli vist kasutusel veel mõiste põimendusraie, mis valmiva metsa puhul tähendas justkui ettevalmistust lõppraieks. Kehvem puit raiuti välja, valgust tuli juurde, ka mustikavarred hakkasid puude all kasvama. Kaovad puud, kaob mustikas. Elu ei lähe sellest paremaks.