Teine põhjus pildistamiseks oli veel see, et sarnane maja, ehkki natuke väiksemal kujul, oli sõjaeelsete fotode järgi olemas ka minu kodualevis. All korrusel omaniku äriruumid (pood, kohvik), teisel korrusel eluruumid. Siin põles see maha 1941.a. sõjasuvel, mil tuli hävitas veel terve rea teisigi elumaju, aga ka pangahoone ja vallamaja alevi peatänava ääres.

Pildil olev ja kunagi mu kodualevis olnud maja tunduvad kangesti olevat ühe ja sama arhitekti looming. Kas ka tegelikult nii oli, seda ei tea. Kandsin mitu aastat endas toda äsja teoks saanud pildistamise plaani, et saaks vana mustvalget fotot ja värsket omavahel võrrelda. Tolles teises Eesti alevis nägin veel teistki kaheastmelise plekk-katuse ja kauni arhitektuuriga väiksemat maja ning ka tema seisab seal hüljatuna.

Mulle meeldivad vanad majad, mida vaadates saad kohe aru, et ehitaja on mõelnud nii ilule, otstarbekusele ja kauakestvusele. Suuri hooneid võisid endale lubada keskmisest jõukamad inimesed, samas said just nende majad tolleaegse ehituskultuuri parimateks näideteks. Täispalkidest ja valtsitud plekist katusega maja peab õige hooldamise korral vastu hulga kauem kui sada aastat. Hüljatule uut hingamist sisse puhuda on aga keeruline.