Pühad hetked looduses ja iseendas

Ongi käes aeg, mil vanarahvas teadis päeva pikenemist kukesamm-haaval edenevat. Praegu me seda veel ei märka, ikka on taevas madalalt hall. Aga jaanuari esimese nädala lõpus juba tunneme, et päev on pikem.

Teine meenutus pärineb ühest kaugest septembrihommikust. Päike tungis läbi udu, mis hakkas hajuma. Seisin ja vaatasin võlutult, kuidas metsa tekkis piimjas valgus. Seal olid äkki nagu kiriku võlvid. Ei söandanud mina sinna sisse minna, see oli lihtsalt üks püha viiv.

Neid hetki on looduses palju, tuleb vaid minna ja näha. Kirik või püha tunne on igas inimeses, olemas. Tasub ka ennast kuulatada.