Jack Kluger maandub, suretab mootori välja ning tiivikulabad peatuvad. Maloof hüppab helikopterist välja. Ta embab Nordgrenit ja Samit, kuid nad ei ütle üksteisele suurt midagi. Seda võivad nad teha hiljem.
Nad kõik teavad, et kell on hakanud tiksuma. Ei saa välistada, et keegi nägi või kuulis helikopterit, ükskõik, kas Norrtäljes õhku tõusmas või siis kusagil radariekraanil.
Jonas Bonnier „Helikopterirööv. Tõsielul põhinev lugu Rootsi ajaloo suurimast raharöövist“ Tõlkinud Aive Lauriste. Helios, 2017. 415 lk.

Sellal, kui Maloof, Nordgren ja Ezra jooksevad metsa varustust tooma, et see helikopterisse laadida, kõnnib Jack Kluger ümber helikopteri ja näitab, kui väike on selle pagasiruum. Siia mahub vaevalt üks postikott. Panipaigana tuleb kasutada kabiini.

Maloof ja Nordgren kinnitavad redelid kaablisidemetega maandumisjalgade külge. See on palju kergem, kui nad arvasid, lühike redel ei ole liiga lühike ja pikk redel pole liiga pikk. Samal ajal tõstavad Sami ja Ezra ülejäänud asju kabiini.

Kui helikopter mõni minut hiljem õhku tõuseb, on sees juba päris kitsas. Nad kavatsevad paljud kaasavõetud asjad Västbergasse jätta, et teha ruumi rahaga täidetud kottidele.

Nordgren ja Sami istuvad Klugeri ja Maloof taga. Mürin kabiinis on vali ja rütmiline. Kell on peaaegu kümme minutit viis läbi, kui helikopter jõnksatades õhku tõuseb. Liikumine on ühtaegu nii kerge kui ka kirjeldamatult raske.

Kluger teeb järsu pöörde ja metsa tume kontuur ülikooli kõrval läheneb neile ühelt küljelt, kuni ta jälle tasakaalu tagasi saab. Nende jalge all laiub tume ja vaikiv Haga park. Põhja pool sädeleb Solna nagu väikelinn ning lõunas kõrgub Wennergreni keskus, tuletades meelde, et Stockholm on madalasustusega pealinn. Uppsalavägeni autode punased ja valged tuled on nagu veetilgad, mis nirisevad mööda viadukti.

Vaikides panevad Maloof, Nordgren ja Sami endale kuulivestid selga ning tõmbavad näomaskide peale mustad plastikmaskid. Enne helikopterisse ronimist teipisid nad kinni kõik oma riiete avaused, kinnaste ja kingade ümbruse, veendumaks, et neist ei jää maha mingit DNA-d.

Nordgren tõmbab nokkmütsi pähe. Varustus piirab nende liikumist, kuid neil pole aimugi, mis ootab hoone sees. Lõhkeained on risk. Sellepärast kannavad nad otsmikulampe. Kui elekter mingil põhjusel katkeb, vajavad nad omaenda valgust, et vabalt liikuda.

Kluger lendab üle vee. Suurel kiirusel ja madallennul sõidab ta kiirtee kohal lõunasse, mööda Essinge saartest, kus ilusad majad kümblevad kaljudel pimeduses ja kus autod on tihedalt kitsastele tänavatele pargitud. Pilvkate hõreneb, tuul on sellisel kõrgusel varasel hommikutunnil tugev. Madalamal on tuule kiirus vaid paar meetrit sekundis.

Nordgren kontrollib oma seljakotis veel kord lõhkeaineid, kaableid, akusid ja koolapurke. Detonaatorid on tal ühes vestitaskus.

Sami kontrollib relva.

Maloof vaatab kella. Neil on piisavalt aega, küsimus on pigem selles, kas nad mitte liiga kiiresti ei liigu. Kas Zoran Petrovic jõuab kohale? Kas ta peaks paluma Petrovicil saata sõnum, kui ta kohale jõuab, lihtsalt kindluse mõttes? Maloof pole kindel. Ja siis meenub talle taas Alexandra Svensson, kes oleks šokeeritud, kui praegu tema musta näomaski näeks. Nii see peabki olema. Ta ei tunne süümepiinu, et ei rääkinud talle endast kõike, teatud asjade rääkimata jätmine pole sama mis valetamine. Tal on kaks elu ja ta ei tea, kas neid saab ühendada. Kas Alexandrast, mõtleb ta, sellal kui õhuke pilveloor äreva kummitusena akna tagant mööda lendab, võib saada tema elu pärisosa? Kas ta suudab teda kujutleda istumas oma ema ja isa Fittja köögis ja seda nautimas? Ta loodab seda. Kui kõik läheb järgmise tunni jooksul plaanipäraselt, võib ta tulevikus, kui raha on puhas ja elu lihtsam, olla avameelsem. Maloof noogutab vaevumärgatavalt. Just see on tema eesmärk – elu lihtsamaks muutmine.

Nad liuglevad üle taeva. Iga natukese aja tagant jõnksatab helikopter ootamatult ja see üllatab neid iga kord. Ootamatu tuulehoog maandumisel paiskaks selle terasmulli ümber, mõtleb Sami. Ta teab, et seda ei juhtu, ta on statistikat uurinud, helikopteriga lendamine on suhteliselt turvaline. Kuid ootamatud jõnksatused ei lase tal lõdvestuda, on tunne, nagu ripuksid nad kummipaela küljes, mida keegi teisest otsast suvaliselt sikutab.

Ta mõtleb Johnile ja sellele, kuidas õhuaugud, mis neid aeg-ajalt jõnksutavad, teda naerma ajaks.

Sami ei püüa ette kujutada, mis neid ees ootab, kui kohale jõuavad. Ta teab, mida ta tegema peab, alates sekundist, kui helikopter Västberga katusel maandub, kuni hetkeni, mil nad ronivad autodesse, mis viivad nad Norsborgist minema.

Jonas Bonnier

Tõsieluline põnevik Rootsi suurimast raharöövist, Jonas Bonnieri „Helikopterirööv“, on müügil väga hea hinnaga vaid Selverites koos Eesti Ekspressiga.

Tema enda harjutused ja ettevalmistused on viimase nädala jooksul olnud nii sagedased ja intensiivsed, et omal kombel tundub talle, nagu oleks ta seda juba teinud – et rööv on juba toimunud.

Vaadates kiirtee tulesid, esitulesid, mis kihutavad Södertälje poole nagu valgetest pärlitest kaelakee, mõtleb ta oma kahele perekonnale, oma vanematele ja õdedele-vendadele ning Karinile ja poistele. Sügaval südames teab ta, et ei saa võita mõlema perekonna poolehoidu. See, mis ta aga oma vendadele homme räägib, võidab tagasi nende austuse ja tunnustuse, kuid sama asi võib sundida Karinit koos poistega lahkuma.

See on lõks. Kui ta ei saa kunagi kellelegi rääkida, kust raha tuli, siis kuidas saab tema vanem vend teada, et need olid rohkem kui sõnad, rohkem kui tühjad lubadused? Kui ta räägib tõtt, kui linna peal hakkab levima kuulujutt, et tema sai sellega hakkama, siis kuidas suudab ta Karinile selgeks teha, et tal polnud valikut, et ta pidi seda tegema Karini ja poiste nimel?

Helikopter kaldub ootamatult paremale ja Sami kukub külili. See on äratuskell, mida ta vajab. Ta vabastab oma meeled. Tühja neist mõtetest ja spekulatsioonidest. Nüüd on ta siin, aeg on tööle asuda.