GPSi ja kaardita Norras: appi, kus te olete?
Norra piir, viimased kilomeetrid ja olemegi Skaidis kuhu oleme tänaseks ööks hotelli broneerinud. Ainus kord reisi jooksul, mil seda tegime ja juba tulebki seda kahetseda, sest juba pea 100 kilomeetrit enne, kohas nimega Lakselv, oleme nii väsinud, tahaks vaid voodisse, aga näe, ei saa. Broneeritud hotell ootab. Tegelikult õigustas ootus end täielikult. Peale paari hot dogi kugistamist kohalikus bensiinijaamas tunneme end piisavalt ärksatena, et katta viimased 86 km, mis lahutavad meid Skaidi hotellist.
Hommikul ärgates naudime ammuli sui imepärast vaadet aknast, sööme suurepärase hommikusöögi (värske lõhe, mmmm) ja maksame kogu Skandinaavia reisi odavaima hotelliarve. Ütle veel, et Norra on kallis maa.
Ilm on üsna soe (+13), Norkapp ootab. Mis siis muud kui teele. Taas on teekaaslasteks kaks pildistavat hullu. Eriti keeruliseks läheb siis, kui ilmuvad esimesed põhjapõdrad. Tundub, et kui iga põtra pole kaks korda pildistatud, siis edasi ei saagi. Norras olevat umbes 35 000 põhjapõtra.
Fjordid ja mäed. Tunnelid. Loodus on kidur, aga kuidas ta küll nii ilus ja värviline on?
Selle imeliku kollase maja juurde kuulub järgmine film:
Septembrist aprillini on Nordkapi külastuskeskus avatud ainult 11-14. Meile jääb tunnike, et vaadata näitust, filmi ja Nordkappi ennast. See eest olevat meil vedanud ilmaga. Pööritame tuulises vihmasajus sellise jutu peale silmi, aga selgub, et tavaliselt olevat seal niisugune udu, et jala ettegi ei näe. Meil aga vaade missugune. Tõesti vedas.
Kohustuslikud fotografeerimised. Eesti lipu asemel on meil vastavates värvides Kalevi šokolaad.
Parklas kohtame põhjapoolseimat patsienti. Koerad on tõesti igal pool ja meil pole tööpuudust karta. Bonyo küll veidi võõrastab ja ei taha tuulega paigal püsida, aga pilt saab siiski tehtud. Dr. Toomet ja koer Nordkapis. Loodetavast saame samalaadse pildi järgmisel nädalal Hea Lootuse Neemel.
Tagasiteele jääb suveniirikiosk, kus saame saami müüjalt kiire keelelise väljaõppe. Neid ridu kirjutades ostsin netist saami muusikat ja kohtusin taas tuttava saami onuga:
Koer – beina, kass- busse, loomaarst – shipihtdohtir, põhjapõder – buotsu(boazu); hea –buorre; tere – hei; head aega –mona deravan; aitäh – kiihtu (giitu).
Kiirkülastus teepealsesse linna Honningsvag
Bensiin! Järgmised sajad kilomeetrid ei ole seda kusagilt võtta. Maalilised merevaated ja hea restoran Kings Crab House Brasseri. Väga maitsev supp ja hiidkrabid 50 euro eest. Ettekandja on soomlanna, kellelt uurime üksikasju kohaliku elu-olu kohta. Hooajatööl parema palga eest kui Soomes.
Jätkame teed Altasse ja siinkohal oleks paslik ausalt ära rääkida, kuidas minusugune tuli autoga tundrasse seiklema ilma kaardi ja GPS-ita. Juba laeval küsis Pilleriin, kas mul mingi navigaator on, et tema ei võtnud enda oma. Mina jälle arvasin, et tänapäeva tehnika kummardajad oma nutitelefonidega naeravad mu navigaatori- või kaardijutu peale välja ega hakanud sellest üldse mõtlemagi. Pillel endal on ju mingi peen telefon, mis tantsib ja trummi lööb ning Silvialegi sai analoogne ostetud, et ta oskaks reisil emale suunda näidata. Nüüd selgus, et need ei kõlba, sest „roaming“ või mis see ka iganes ei ole, kulutab koledasti raha.
Kuidas ilma kaardi ja GPSita võõral maal sõitta
Ettepanekule osta kaart (ma armastan kaardi järgi sõitmist) vastas Pilleriin, et Soomes seda küll vaja ei lähe. Ostame Norras. Aga muidugi ununes. Nordkappi jõudes on Pille telefon tühi ja peab hakkama Silvia oma järgi orienteeruma. Silvia annab meile suuna kätte ja uinub. Meie lobiseme, pildistame ja muudkui sõidame. „Oi missugune tore sild“ , aga peale silda ei saa enam otse, vaid tuleb valida, kas paremale või vasakule. Meil on millegipärast meeles, et tuleb kogu aeg otse sõita. Ajame Silvia üles ja seni, kuni ta oma masinat seadistab, sõidame muudkui vasakule. „Appi, kus te olete?“ kostub tagapingilt. Selgub, et oleme 30 km võrra paremale kaldunud ja nüüd tuleb see 30 km tagasi sõita ja siis jääb meil veel 84 km Altani ja me oleme puruväsinud ning vihma kallab nagu oavarrest. Hotellis kaarti uurides selgub, et olime ainult 27 km kaugusel Hammerfestist,mille kohta olin just päeval öelnud FECAVA sekretär Wolfgang Dohnele :“Ei sinna me ei lähe, see on liiga kaugel ja jääb meie teest kõrvale“. Ja Wolfgang avaldas kahetsust, et siis ma ei saagi liituda Polar Bear Sociaty`ga . Ei, ikkagi ei lähe, sest Altas oli meil kokkulepitud kohtumine dr. Kjell Korbiga.
Altas elab 20 000 inimest ja seal on ka veel teine kliinik, kus töötab üks loomaarst, kes ravib peamiselt väikeloomi. Meie külastame Alta Dyreklinikk`i , mille patsientideks on kõik ümbruskonna loomad. „Kas ka põhjapõdrad?“ kõlab meie küsimus, aga seepeale saame vastuseks, et põhjapõtru ei ravita. Aga kõiki teisi loomi küll ja selles mõttes spetsialiseerumist ei ole, et kliiniku viis arsti teevad vaheldumisi koduvisiite suurloomade juurde ja tegelevad kliinikus väikeloomadega.
4.septembril, kui meie kliinikut külastame, on tööl kolm tohtrit. Dr. Kjell Korbi opereerib ning vastuvõtutoas on patsient Vilge (valge), kes oli hakanud end paari päeva eest õnnetuna tundma ja kellest tehti just röntgenpilt ning võeti ka vereproov. Vilge röntgenpilt on üsna huvitav, seda enam, et omanik ei tea koera kolmest esimesest eluaastast midagi. Samas ei ole eriti usutav, et need tõenäoliselt vanad haavlid tema halva enesetunde põhjuseks oleks.
Teisel laual on koer kõrvahematoomiga. Väga kodune tunne. Seda enam, et näiteks laborist vaatab vastu tuttav Vetscan biokeemia analüsaator. Ravimiriiulgi on sarnane, nii nagu probleemidki.
Alta loomakliinik on iseseisev kliinik ega kuulu ühessegi ketti. Dr. Korbi töötab seal aastast 1979 ja on selle omanik. Töö on aastatega kõvasti muutunud. Kui esialgu tuli tegeleda peamiselt suurloomadega, siis nüüd on 60-70 protsenti väikeloomad. Keerulisemad juhtumid saadavad nad Tromsösse või Oslosse, aga kohapeal on kõik hädavajalik olemas (röntgen, ultraheli, vereproovide tegemise võimalus). Kliinik saab kohe-kohe juurdeehituse. Senisele 100 m2 tuleb 80 lisaks.
Külastame Alta muuseumi, kus eksponeeritakse iidvanu kaljujooniseid (5000 a eKr.). Pileti saab ca 10 euroga. Müüjal on tuttavalt kõlav aktsent ja katsetan piletiostu vene keeles. Õnnestubki. Müüjal on hea meel, et emakeeles suhelda saab. Kahju, et peame Altast juba lahkuma. Siin oleks veel palju vaadata. Pilleriin jõuab põigata ka kirikusse, mida kutsutakse Põhja Tulede Katedraal. Aga ainult hetkeks. Me peame ülehomme õhtul Turku sõitva laeva peal olema, aga tahame veel ka päeva Stockholmis veeta. Seega poolteist tuhat kilomeetrit pooleteise päevaga. Nüüd tuleb gaasi anda. Niipalju peab veel ütlema, et nii Soomes kui Rootsis on kiirusekaamerad igal pool, aga Norras ei näinud ühtegi.
À la carte põhjapõdraliha ja kohtumine eestlasega
Üritame einestada Norra/Soome piiri äärses Thon hotelli restoranis, mis on küll ilus , aga väga inimtühi. Õnnetu retseptsionist ütleb, et restoran avatakse alles paari tunni pärast ja palub meil oodata, aga meil ei ole aega. Edasi Soome poole. Ilmselt oli teatud Saami jumalatel meiega mingi oma plaan, et nad meid sealt peenest restoranist minema ajasid ja tagasi maanteele kupatasid, sest kohe peale piiri on bensiinijaam. Kui polnuks vaja tankida, siis oleks vast märkamatagi jäänud väike, punane, kulunud ilmega maja. Kuna mul tekkis hiljem tõeline probleem selle koha leidmisel internetis, panen siia ka aadressi (Ruijantie 2605, Enontekiö, Soome) Tasub külastamist. Nii me siis pargime, et bensiini saada ja plaanime ka kohvi ja „pulla“ võtta. Vaevalt, et siin bensuka putkas muud saab.
Sees ootab meid aga tõeline ´a la carte. Igatsetud põhjapõdraliha on kahel erineval moel: klassikalise porokäristuse ja kebabina. Aga pakkuda on ka haruldast tundrakala – rauda, mis maitseb nagu lõhe. On aga natuke vähem rasvasem ja kuivem.
Pilleriin teeb poepidajaga juttu ja mainib muuseas, et oleme Eestist. „Ah, et Eestist. Mul elab ka üks niisugune õue peal. Loomaarst“; „Loomaarst. Meie ka.“; „Noh, eks minge talle siis külla“.
Telefoninumber ja sõidujuhised käes asutame end minema. Peaaegu oleks bensiini unustanud. Kolleeg Eva Kenk sätib end just suvilasse sõitma. Pöörame ta teeotsalt tagasi, et veidi juttu ajada. Selgub, et ta olla umbes aasta tagasi tulnud lapsepuhkusele jäänud kolleegi asendama. Nüüd on too tohter tööl tagasi, tema aga Lapimaasse armunud ja ei taha siit kusagile minna. Kui keegi tööd pakuks (segapraktika põhjas), siis jääkski siia. Rahulik omaette töö ja olemine. Lumi tuleb küll novembris ja lahkub alles juunis, aga ikka on tore. Temale sobib.
Lahkume Evast ja keerame autonina Rootsi poole. Ees on veel ligi 400 km Luleani, kus oleme otsustanud ööbida. Mõtleme, et proovime seekord kämpingut. Esimeses, mis on ilus ja kutsuv, on uks lukus ja lahke hääl telefonis seletab, et nemad ei saa peale kella kaheksat õhtul midagi teha, sorry ja proovige mõnda muud. Nii me siis teemegi ja järgmises veab paremini ning saame telefonikõne peale kastist võtme, mis avab värava ja pidi minu arvates avama ka majakese (cabin). Mida aga ei ole, see on cabin. Olen suures rõõmujoovastuses, et keegi üldse midagi pakub, ostnud meile treilerikoha. Samahästi oleks võinud ükskõik , kus maantee ääres magada. Uus telefonikõne, võtme tagastus ja suund kesklinna. Quality hotell võtab meid oma rüppe hulk aega peale keskööd.
Järgneb
Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.
