KULDNE RETRIIVER Foto: Priit Simson

Mida me siis tegime? Kevadel-suvel hangitud kutsikad ja kassipojad oli vaja vaktsineerida, kutsikakooli pidada, inimesed liiguvad loomadega rohkem ja rohkem juhtus ka äpardusi-õnnetusi - kes kugistas grillkonte, kes sai mesilaselt nõelata, kes potsatas aknal turnides alla, kes korraldas naabrikoeraga kakluse.

Selles, et loomaarst puhata ei oska veendusin omal nahal, kui Saaremaal külas olles kolleegi ooteruumis vonklevat saba nähes kitli selga ajasin ja pool päeva patsientidega tegelesin. Aga külalisloomaarsti mängimisest ja kingituseks kaasa saadud kassihaigusest kirjutan lähemalt järgmine kord. Nüüd tahaks rääkida puhkuste lõppemisest.

Ootamatult saabunud 1. september muudab pereelu täielikult. Hüvasti õhtused ülevalolemised ja hommikused pikad uned, maakodu ja koeraga tundide viisi metsas kondamine, suvilasse viidud kasski peab taas linnaeluga harjuma.

Inimestel on lihtsam. Nad ju teavad. Teavad, et suvi saab otsa, tuleb hakata jälle tööl ja koolis käima. Kohustusi on taas rohkem kui lõbu. Aga kohe-kohe on ju jõulud ja peagi see uus suvi ei tule. Elame üle – lohutame ennast. Lastesse hakatakse uuesti korda ja rutiini sisendama. Mõned tublimad sundisid võsukesi juba augusti lõpupäevil varem magama, et koolipäevadel alates seitsmest tõusmine lausa kesköise äratusena ei tunduks. Söögiajad tõstetakse ümber ja õhtuti ei saa lõputult õues joosta, vaid tuleb varuda aega koolitükkide jaoks.

Koer ega kass ei tea kõigest sellest midagi. Kuni äkki ühel päeval lahkuvad kõik varavalges ja laekuvad alles millalgi järgmisel sajandil (koera ajaarvamise järgi). Mis toimub? Kass võtab tavaliselt asja rahulikumalt. Tal pole inimestega suurt asja. Olgu nad kodus või mitte, tema magab ja käib vahepeal toidukaussi revideerimas. Saab õhtul oma paid kätte ning on rahul. Aga muidugi on neidki, kes eluolu muutusi väga dramaatiliselt üle elavad.

Koera meeleolu kõigub indiviidist sõltuvalt hämmastusest ahastuse ja paanikani. Rahulikum eksemplar hoiab õhtuni jalad ristis (suvel sai ju välja millal iganes), rõõmustab koju saabuvate pereliikmete üle ja võtab uue elukorralduse vähehaaval üle. Päeval magab ja õhtul ootab tähelepanu ja tegelemist. Nõrgema närvisüsteemiga tegelane saab närvivapustuse juba esimesel päeval - nüüd läksid. Igaveseks! Ei tule kunagi tagasi! Mida ma peale hakkan?

Peale hakata võib nii mõndagi:

Ahastusest võib nutta, ulguda ja haukuda. Ja seda tundide viisi. Aktivistist koer asub lammutama. Kuidagi peab ju sellest uksest temagi välja pääsema, kust pererahvas äsja lahkus. Hambad ja küüned teevad silmad ette nii mõnelegi pereisa tööriistale. Tean bokserit, kes kooris ukselt pea kahe meetri kõrguselt kogu nahkatte koos polstriga, ja taksikoera, kes eemaldas täies ulatuses mõlemad uksepiidad. Näritud seinast ja ribadena eemaldatud tapeetidest rääkimata. Sageli ei ole lammutamine tingitud mitte konkreetsest soovist välja pääseda, vaid lihtsalt see, kuidas koer oma üksinduse ahastust välja elab.

Üksindusahistus ongi termin, millega veterinaarmeditsiin sellist seisundit kirjeldab. Üksindusahistus võib panna ka muidu ontliku koera ootamatult tuppa hädasid tegema. Kui koer inimestega koos olles võib tundide viisi kannatada ja leppida 2-3 õueskäiguga üsna pikkade intervallidega, siis üksindusahastuses koer suudab loigu või junni produtseerida vahetult õueskäigu järel. Sest ta jäetakse üksi ja ta kardab. Inimesed sageli arvavad, et see on kiusu- või vihajunn või -loik. ”Maksab kätte, et ma ära läksin”. Ei, kulla rahvas, ei ole nii. Koerad ei ole kiuslikud vihapidajad. Nad ei tee seda meile kättemaksuks, vaid seetõttu, et tunnevad end äärmiselt halvasti.

Kui nüüd kellegi kodus on esimesi päevi selline olukord, siis tuleb kiiremas korras midagi ette võtta. Üksindusahistuses koer mitte ei harju pikkamööda, vaid lugu läheb üha hullemaks. Kui vähegi võimalik peaks harjutama koera vähehaaval üksi jäämisega (sellega oleks muidugi pidanud juba suvel puhkuse ajal alustama):

1. Jätta teda esialgu üksi vaid lühikeseks ajaks ühte ruumi, kus on mänguasju, närimiskonte ja muud huvitavat, mida võib närida. Koristada ära kõik see, mille närimine pole soovitatav.

2. Äraminek ja kojutulek peavad toimuma täiesti ükskõikselt ja rahulikult. Enne minekut koerast 20- 30 minutit mitte välja teha ja koju saabudes tervitada ainult siis, kui ta on täiesti rahunenud.

3. Kui äraoleku ajal on juhtunud pahandus, mitte kurjustada ega riielda, vaid suhtuda ükskõikselt ja pahanduse jäljed koristada , kui koera pole nägemas.

4. Katsuda kindlaks teha (näiteks naabrite abiga), millal tramburai korteris algab ja kaua see kestab.

5. Harjutada mitmeid kordi päevas äraminekut ja tagasitulekut.

6. Väga elavad mängud ja erutavad jalutuskäigud enne lahkumist suurendavad koera ärevust. Pigem teha ajutööd (dressuur, uute nippide õppimine jne.)

7. Jätta raadio või televiisor mängima.

8. Mõni koer tunneb end turvaliselt hoopis puuris.

9. Mõni ei harjugi üksiolekuga ja vajab medikamentoosset ravi.

Üksindusahistusega võitlemisel võib abi olla feromoonidest ning koerte muudest käitumishäiretest arusaamisest.

Vahel on tarvis ka kogenud koolitaja või loomapsühholoogiga nõu pidada. 15. septembril 2013 esinevad sel teemal Tallinnas kaks tuntud käitumispetsialisti.

Üksindusahistus on väga kurnav koerale ja fustreeriv omanikule. Seega vajab kindlasti ja kiiresti sekkumist. Kahjuks tekib mõnedel soov selline koer lihtsalt ära anda või kusagile maha jätta.

Egas ilmaasjata ei korralda Eesti Loomakaitse Selts neljandat aastat järjest varasügist kampaaniat, mille käigus pannakse inimestele südamele oma lemmikloomi suvekodudest endaga kaasa võtma ning märkama mahajäetud lemmikloomi.


Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.