Foto: Ilmar Saabas

Egoistlikult oleks ju Põhjamaade pakases lihtne öelda, et kliima soojenemine saab meile ainult meele järgi olla, aga kui terved saareriigid keset ookeane hakkavad vee alla jääma, või meie planeedi kopsudeks peetavad vihmametsad hakkavad kuivusest närtsima, siis on asi lõbust kaugel. Suurim kannatus saabki osaks just troopilistele aladele, kus juba paarikümne aasta pärast peaks ka kõige jahedamad aastad olema juba kõrgema keskmise temperatuuriga kui praegused (aastatel 1860-2006 keskmiselt) kõige palavamad aastad.

Kliimamuutuste osas pole teadusmaailmas praktiliselt mingit lahkarvamust, kõik tunnistavad, et alates tööstusajastu algusest on tegemist reaalselt toimuva muutusega Maa kliimas. Vastu vaidlemist kuuleb peamiselt tööstusringkondadest.

See vaidlus on rohkem ideoloogiline kui teaduslik: tööstusajastu suitsevaid korstnaid pole kohe kuidagi võimalik alahinnata.  Väide, et inimtegevus üldse kliimasoojenemist ei soodusta on sama absurdne kui väide, et ainult inimtegevus seda soodustaks. Inimtegevus mõjutab, nii nagu seda mõjutavad ka päikese tegevus ja kasvõi maa-sisesed termoprotsessid.

Loodusnähtuse nimeks on põud.
Reuters / Scanpix

.

Kuid vaidlusi tekitavad need arvutisimulatsioonid, mille alusel ookeanipindade tõusu või õhutemperatuuri muutusi üritatakse ette ennustada. Enamik kliimamudeleid asub teadlaste arvutites, ja mida rohkem uusi näitajaid sinna sisestatakse, seda uuemaid järeldusi on võimalik esitada. Ei ole olemas toimivat teaduslikku tõde, kuidas üldse oleks võimalik tulevikku ette näha. Alati annaks arvutisse veel mõni uus muutuja lisada, mis annaks juba teistsuguseid tulemusi.

Eriti väikesed saareriigid on koos kliimateadlastega üleilmse kampaania eesotsas, et tööstuslike heitgaaside õhku paiskamine kontrolli alla saadaks. Ja loomulikult eelistavad nad toetuda eksperthinnangutele, mille prognoosid on süngemad varasematest.

Suured saastajad, eriti Hiina ja USA ei taha aga kuuldagi, et peaks veel leidma raha kalliste puhastusseadmete või keskkonna säästumeetmete jaoks. Euroopa Liit ja viimastel aastatel ka USA on hakanud juba tõsiselt tegelema heitgaaside õhkupaiskamise vähendamisega, samas kui Hiina ja üha enam ka Venemaa töööstuslik tõus on toonud kaasa üha enam CO2 sattumist atmosfääri.

Ja kasvuhooneefekti kujunedes on ka kogu planeedi temperatuur jätkuvalt tõusev.
Temperatuuritõus ähvardab eriti troopilisi alasid. Morano et al./Nature

Kui CO2 emissioon jätkub senisel tasemel, peaks nn departure date ehk siis piir, millest alates ka kõige jahedaimad aastad on palavamad senistest "palavatest aastatest", kätte jõudma 2047, aga kui õhkuheiteid suudetaks vähendada, siis aastal 2072, kinnitavad Hawaii teadlased.

New Yorgis saabuks see hetk 2047. aastal, Pekingis juba aasta varem, Moskvas 2063. Aga esmalt jõuab kliimapööre kätte Jakartas 2029, Mexico Citys 2031, Lagoses ja Bogotas 2033. aastal.

Kas aga arvutimudelid suudavad täpselt 35 aasta pärast valitsevat kliimat ette näha? Sellele vastamiseks peaks me juba ise selgeltnägijate võimeid omama.