Foto: Karin Kaljuläte

Aga mida siis teha?

Tehke nii nagu tegin mina koos oma sõbrannaga. Kaks pensionieelikut võtsid pangalaenu, sõitsid läbi pakutavad müügis olevad majad ja ostsid lõpuks kahe peale Viljandimaale talu ((maja ehitatud 1923) koos lagunenud kõrvalhoonetega. Nagu romaanis „Pariisi lõbusad naised.“

Esimest korda taluõue sõites saime kohe aru, et see on meie kodu! Suur pihlakas ja vaher ühel pool maja (pihlakas väidetavalt eestis 1 suuremaid), kastan teisel pool, maja taga suured vanad pojengipuhmad ja akna all jasmiinid…Aias aga 32 õunapuud, mille sortidest me pole siiani aimu saanud.

Ja kogu see paradiis on ümbritsetud suurte põlispuudega - oled nagu tee peale nähtav, aga samas eraldatud.

Ei olnud kuulnud me kumbki enne, et Viljandimaal on olemas koht nimega Kõpu, et selles väikeses kenas paigas on kõik elamiseks hädavajalik käe ja jala juures ja et ta asub kõigest 185km kaugusel meie praegusest elukohast Tallinnast. Et inimesed seal on avatud, sõbralikud ja abivalmis.

Hullud, ütlesid paljud meie sõbrad. Esiteks juba sellepärast, et kahe peale maja ostsime, teiseks see küllaltki pikk vahemaa ja kolmandaks muidugi pangalaen.

Saatuse tahtel ei ole meil ka kummalgi enam abikaasasid abiks, seega tuli leida ka töömehed, kes maja ära elamiskõlblikuks teeksid.
Kahjuks pole ka võimalik sinna hetkel majanduslikel põhjustel päriselt elama asuda, sest töö on Tallinnas.

Aga täitunud on meie mõlema eluunistus ja juba viiendat aastat igal reedel peale tööd me sõidame maha 185 km, et istuda kevadel terrassile ja kuulata, kuidas su oma aias huilgab õhtul hilja kõrvukräts, kelle pojad karjuvad öösel nii, et aknaid avada ei ole võimalik. Talvel aga vaatad nagu multifilmi kui varavalges aias nosivad ärakorjamata õunu 5 kitsekest ja sealsamas kalpsab jänes oma perega.

Ning igal esmaspäeva hommikul kell 4.30 istume me kumbki oma toas õnnetu pilguga, sest on saabunud hetk hakata sõitma tööle Tallinnasse.

Unistage julgelt, siis saavad nad lõpuks tõeks ja iga päästetud talu on teile tänulik.