Ei jäänud muud üle, kui põgeneda teiseltpoolt järve Mehikoorma poole eestisse. Üksinda hirm ei jälitanud teda, ka nälg ja külm, sest elada ei olnud kuskil. Mehikoormas ei olnud võimalik elamispinda saada, edasi liikus ta Aravu suunas majast majja ja sattus oma hädadega meie poole. Kurtis oma häda minu emale. Ema arutas seda asja isaga ja otsustasid siiski võtta Miina meile väikesesse otsatuppa. Suuretoa otsas oli väike tuba ja see saigi Miinale elamiseks. Kui ma Miinat nägin, sain kohe aru, et sellest saab mulle hea sõber ja seltsiline, sest ema ja isa olid pidevalt metsatöödel. Sain aru, et ta on hea südamega" väike nõid".

Suvel pani Miina kaks telliskivi aia äärde, toppis hagu täis ja hakkas süüa tegema. Sousti oskas ta niimoodi teha, et soustinahka kunagi peale ei tekkinud. Eriti meeldisid mulle tema ülepanni tehtud pliinid. Kõigepealt lasi ta piimal hapnema minna, piima sai ta minu ema käest.Piim hapnes seni, kuni tekkisid peale väikesed mullikesed, siis segas jahu ja soola sisse, ning koogitainas oligi valmis. Mina istusin tema juures, ta andis neid kooke ka minule ja sõi ka ise. Mulle meeldisid need koogid, need olid hapuka maitsega.

Naljakas oli tema seenel käimine. Seeni ta tundis ja teadis kohti kus neid otsida. Ta oli väike naine, mitte üle 150cm. Ta oli natuke ettepoole kaldu, nagu väike nõid, heas mõttes. Seenekorviks oli tal suur õhukesest plekist kast, mille külge ta alla ja üles nöörid sidus. See oli nagu matkaja seljakott, poolmeetrit üle ta pea. Vahel ma hiilisin teda metsa vaatama, kuidas ta selle lamavoiga tihnikust läbi pääseb. Kord lasi ennast ligi maad, kord sirutas ennast välja, kuidas padrikust paremini läbi pääseda. Ta liikumine oli nagu hõljumine madalate kuuskede kohal.Ta ei leppinud kunagi ühe plekk-kasti täiega, oli hea seenekoht, ruttas ta tagasi. Ise ümises mingit lauluviit, millest ma kunagi aru ei saanud. Neid seeni andis tal puhastada ja kupatada mitu päeva. Kui seened kupatatud,ladus ta ilusasti ümarasse tünni.Kord soola, siis seeni kuni tünn täis sai. Peale puhas valge riie, mis pidi ulatuma üle tünni, katuse laastu tükid peale ja üks laast risti ja sinna peale lameda põhjaga pestud maakivi, mis algul tünnist seene leent välja ajas, nii olid tal talveseened varutud.

Tema vanust ei teadnud ta ise ka,ega keegi teine, sest tal ei olnud passi.Kui küsisid "Kui vana sa Miina õieti oled?" ütles ta alati, et "ligi sada aastat vana". Ema vastas selle peale, "et saja aastane ei jookse nii kärmelt, kui plikakene".

Alati oli tal tegemist, iga töö käis tal kiiresti ja oma lauluga.

Mõned naljakad seigad tema toast. Ta uks oli kollakas-roheline. Ta taskurätte ei kasutanud, kui väljas juhtus keegi olema, siis ta nuuskas oma nina undruku sisse.Tõstis undruku alumise osa üles ja nuuskas selle sisse.

Toas oli tal vanaaegne kõrgete nikerdatud otstega säng. Sängi kõrval oli neljajalgne taburet. Selle peal valge lina ja lina peal siledad ümmargused kivid, nagu lihvitud. Neid oli tal nii palju, et taburetile ära mahtus. Mina küsisin "Miks sa neid kive korjad?" "Aga nad on ju ilusad, nagu maailmaruumist saadetud." Hiljem hakkasin ka mina neid ilusaid ümaraid kive korjama. Küll põllupeenralt, kivihunnikutest ja kruusateedelt.Mul on nüüdki alles veel ammu korjatud ümarad kivid.
Taburetil kivide kõrval oli ka roheline plekkkruus, öösel joomiseks. Varnas oma igapäevased riided ja nurgas mõned pambud. Tzigunist ahjupott ja raudpann, mõned plekkausid ja taldrikud.

Nüüd Miina juurde tagasi. Temal loomi ei olnud, oli ainult väga ilus kukk, kelle kiremist oli kuulda ka öösiti. Kukk magas kõrgel peapoolses sängi otsas, kord pööras pea seinapoole, kord näoga magaja suunas. Kord hommikul ütles Miina emale "Täna öösel oli vist kukk minu peale vihane, lasi vedelat kukesitta mulle silmade vahele". Meie ei jõudnud kuidagi naeru peatada. Mõne minuti pärast tuli see lugu jälle meelde ja naersime jälle laginal edasi. Kukk oli Miinale nagu me ise arvasime, kiriklikuks sümboliks. Või seostas ta seda kuke seismiseks kirikutornis. Tõde sellest teada me ei saanudki, ise ta seletas, et ta ei suregi ära, ta on surematu. Seda on talle varemgi ilmutatud.

Üle kõige meeldis Miinale komme lutsutada.Ütlesin Miinale "Räägi mulle vanaaegseid jutte", mida meeldis mulle väga kuulata. Aga selle peale vastas Miina "Kui tood mulle Meeksi poest komme, siis jutustan". Tema jutte võisin ma kuulata tundide viisi, need jutud olid elust Venemaal ja muinasjutud. Need olid teistmoodi, mis ma oma emalt kuulsin. Vahel unustasin isegi söömise, ema sai aru, et kus ta ikka on, kui kuulab Miina imelisi lugusid. Mäletan kommikarp oli pikliku kujuga, sees oli kaks rida kõvu lutsukomme. Karbi värv oli kollane, peale oli midagi mustaga trükitud. Viisin kommid Miinale, ta paistis väga rõõmustavat, nüüd oli ta minult tasu saanud ja algas vanaaegsete juttude kuulamine.

Jutt räägitud, võttis ta teise kommi, aga mulle ei tahtnud ta kunagi kommi anda, mina aina kuulasin ja neelatasin suhu kogunenud sülge. Ma täpselt ei mäleta, vast ehk andis ka ühe või paar kommi. Olgugi need kommid, kõik kaalus üles vanaaegsete juttude nälg. Ei mäleta, et ta oleks mõnda juttu korranud.

Meie kolisime ära Räpinasse, aasta oli 1953. Vana maja lõhkusime kütteks, kuid kõrvalhooned jäid alles, puukuur ja saun. Miina läks siis suitsusauna elama. Valge Klaar oli õunu täis, aga ei olnud veel küpsed, ütlesime Miinale "Kui valmivad, korja ära, hiljem tuleme järgi." Miinal olid õunad ilusasti suurde korvi pandud, kiht õunu, kiht heinu. Korjatud olid nii, et ühtegi plekki ei olnud peal. Andsin Miinale ka õunu.

Miina elas oma väikeses suitsusaunakeses veel mõned head aastad. See oli eluraskusi ja vaeva näinud hea haldja lugu.