Jäädvustame Eesti elu: isa hoolitseb surma järgselt oma abikaasa ja laste eest
Enne surma koostatud testamendiga otsustas Ado Ritzar jagada Rammuli talu maad kaheks nii, et mõlemad pojad saaksid endale talu. Vanem poeg Jaan-Friedrich Ritzar (04.II 1862 - 24.XI 1902) jäi peale isa surma Rammuli talu peremeheks. Kuigi noorem poeg Eduard-Aleksander Ritzar (30.III1881 – 09.II.1942), oli testamendi koostamise ajal alles kolme aastane, otsustas isa siiski, et ka tema peab täisealiseks saamisel omama talu.
Nii oligi, peale testamendi jõustumist 1903. aastal, seega üheksateist aastat peale isa surma registreeriti Aleksandri vallas Taara talu (reg. nr. 21), millel oli põllu-, karja- ja heinamaad ning metsa kokku 26,6 ha. Osa põldusid oli kuivendatud, põllud kividest puhastatud. Taara talu noor peremees Eduard-Aleksander Ritzar (Ritsar) oli õppinud Kanepi kihelkonnakoolis ja Võru kreisikoolis, seega oli ta suhteliselt haritud põllumees. Ta eestistas 1935. aastal perekonnanimeks Riitsaar.
1903 aastal alustati Taara talu elumaja ehitamist, mida tehti kolmes järgus. Samaaegselt ehitati ka laut ja teised kõrvalhooned. Maja juurde rajati kaev, mille ümber istutati sirelipõõsad. Maja lõunapoolsele küljele istutati 17 õunapuud. Kelder ehitati maja alla. Talu majad asusid kaunil kohal, laugja oru veerel, poole kilomeetri kaugusel Joosu algkoolist ja Võru-Põlva maanteelt algavast Tilsile minevast teest. Lähedal, paarisaja meetri kaugusel, olid Väike-Rammuli ja Küüsta talud, millega moodustus sugulasperetalude ring. 1936 aastal valmis uus elumaja.
Eduard-Aleksander abiellus 1903. aastal Emilie Kelpiga (28.II 1884-20.XII 1963). Perre sündis viis last: 1905 poeg Richard, 1907 tütar Meta-Elfriede, 1910 poeg Harald, 1913 poeg Artur ja 1918 tütar Selma.
Perekond Ritzar 1917. aastal. Vasakult: isa Eduard-Alaksander, lapsed ülevalt: Richard, Harald ja Meta-Elfriede ning ema Emilie.
Tütar Selma on veel sündimata.
Eesti keskmise talu (26,6 ha) kohta oldi edukad, kasvatati rukist, nisu ja lina. Kõik pere liikmed võtsid talutöödest osa. Kariloomi oli 6, hobuseid kaks. Kõik talus olevad põllutöömasinad olid seltsi liikmete ühiskasutuses.
Kuna Eduard-Aleksander oli väga ärksameelne siis võimaldas ta lastel saada haridust. Peale Joosu 4 klassilise külakooli lõpetamist saadeti nad edasi õppima Tilsi 6. klassilisse algkooli ja seejärel Võru Gümnaasiumi või Võru Kutsekooli.
1941 aastal halvenes Eduard-Aleksander Riitsaare tervis ja ta otsustas teha testamendi, milleks kutsuti kohale valla kirjutaja ja kaks naabrit:
TESTAMENT
Tuhat üheksasada neljakümne esimesel aastal, detsembrikuu 1. päeval, mina allakirjutanud Eduard-Aleksander Ado p. Riitsaar (end. Ritsar), olles terve meele ja mõistuse juures, arvasin tarvilikuks teha järgmise korralduse minule ligineva surma puhuks.
P.1. Minu omanduseks Võrumaal, Laheda vallas oleva „Taara nr. 21“ talu ühis kõigi päraldiste, õiguste ja kohustustega ning kogu vallasvaraga pärandan oma poja Harald Riitsaare’le jäädavaks omanduseks kohustustega, mis järgnevates punktides üles loetud.
P.2. Poeg Harald on kohustatud minu abikaasat Emilie Riitsaar’e ülalpidama minult päritud talus kuni tema surmani, mille juures määran temale pojalt Harald’ilt järgmise ülalpidamise: toidu perega ühest lauast, elamiseks ühe toa talu elumajas – köetuna ja valgustatuna, tema jaoks pidada talus üks lammas, andma iga aasta kaheksa (8) kg puhtaid linu ja viiesaja (500) kilogrammi rukkihinna kulurahaks. Kuluraha, kui see kohalt väljavõtmata, võib tagant järgi välja nõuda, mitte üle viie aasta osa.
P.3. Poeg Richard Riitsaarele on kohustatud poeg Harald väljamaksma kahesaja viiekümne (250) kilogrammi rukkihinna, kolme (3) aasta jooksul, arvates minu surmapäevast.
P.4. Tütar Meeta Saksale 0n kohustatud poeg Harald välja maksma kahesaja viiekümne (250) kilogrammi rukkihinna, kuue (6) aasta jooksul, arvates minu surmapäevast.
P.5. Tütar Selma Riitsaar’e vastu määran poeg Haraldil täita järgmised kohustused: muretseda jalaga õmblusmasin, arvates aegade normaalseks muutumise ajast nelja aasta jooksul, kuni tütar Selma meheleminekuni on temale talust prii ülespidamine, korteri, kütte ja valgustusega ning tema jaoks talus peetud üks lammas ja andma temale iga aasta kaheksa (8) kg. puhtaid linu. Abiellumisel on poeg Harald kohustatud tütar Selmale andma ühe piimalehma ja ühe lamba ja maksma temale kahetuhande (2000) kilogrammi rukkihinna, arvates nõudmise päevast kolme aasta jooksul, mille väljamaks peab toimuma võrdsetes osades väljamaksu aastatel. Juhul, kui tütar Selma ei abiellu, siis on temal pärast minu abikaasa surma õigus talus kasutada üht tuba kuni surmani.
P.6. Minu pojal Haraldil pole õigust võõrandada, pantida ega koormata eelpooltähendatud kinnisvara minu naise Emilie eluajal ilma tema loata, mille kohta peab tehtama vastav keelumärge kinnistusregistri tähendatud kinnisvara ossa.
Kõige selle tõenduseks olen kirjutanud alla käesolevalle testamendile oma käega.
Eduard Riitsaar (allkiri)
Testamendi koostaja: K. Asi. (allkiri)
Oleme tunnistajaks selle testamendi tegemisel, ettelugemisel ja allakirjutamisel ja tõendame, et testamenditegija, meile isiklikult tuntud ja teovõimne Eduard-Aleksander Ado p. Riitsaar, on terve meele ja mõistuse juures.
A. Tuum (allkiri) E. Roht (allkiri)
Eeltoodud testament näitab pereisa suurt hoolivust kõikide oma lähedaste: abikaasa ja laste suhtes. Kuigi testamendi koostamise ajal käis II maailmasõda, Eesti oli üle elanud lühiajaliselt nõukogude riigikorra ning sakslased olid vallutanud maa, uskus Eduard-Aleksander, et Taara talu jääb alatiseks püsima ja et sõda lõppeb varsti, kuna saksa väed olid juba jõudnud Moskva alla ning vene-nõukogude valitsus annab alla või nende sõjavägi purustatakse täielikult. Pealegi oli sõjaväelasest poeg Richard jõudnud sõjast tagasi Eestimaale ja määratud Petserimaa Omakaitse ülemaks.
Teades oma talu võimalusi otsustas ta pärandada igale pere liikmele talust midagi: loomi, vilja või vastavas rukkivääringus raha ning kohustas selleks poeg Haraldit kui Taara talu pärijat ehk järgmist peremeest pärandit täitma.
Eduard-Aleksander Riitsaar suri 9. II 1942. a. ja on maetud Põlva kalmistule.
Testamendijärgsete pärijate saatus:
Abikaasa EMILIE RIITSAAR–KELP sünd. 26. II 1884, surn. 20. XII 1963.
Emilie Riitsaar ei saanud kõike temale mehe poolt pärandatud pärandist kasutada, kuna sõda ja sellele järgnenud nõukogude aeg seda ei võimaldanud. Ta elas Taara talus ja võttis osa kõikidest talu tegemistest ja toimetamistest. Tal oli oma tuba ja söök taluperega ühises lauas.
Emilie hobiks oli malemäng. Kahjuks ei ole teada, kust oli pärit tema maletamise oskus, kuid peres mängiti ja ta õpetas malet ka oma pojapojale Madisele. Tervise halvenedes elas ta viimase aasta Võru linnas tütar Selma juures. Emilie Riitsaar on maetud Põlva kalmistule.
Poeg RICHARD RIITSAAR sünd. 26. II 1905. Langes II maailmasõjas.
Richard Eduardi poeg Riitsaar (RR) õppis Joosu 4 klassilises ja Tilsi algkoolis ja ilmselt ka Wõru Gümnaasiumis, kuna sõjakooli minnes oli tal keskharidus.
1. septembril 1924. a. astus ta Tondi Sõjakooli, mille lõpetas 29. augustil 1927. a. noorem portupeekadetina. Seejärel teenis Võru-Petseri sõjaväeringkonna 7. jalaväerügemendis Petseris. 24.VIII 1927 ülendati nooremleitnandiks ja 19. II 1932. leitnandiks.
20. XII 1931. abiellus RR Petseri äärelinnas Patskovka veski möldri tütre Eugenie (Senny) Pilleriga (21. X 1911-30. VII 1961).
Noor pere üüris korterit Petseris Vaksali tn. 43. Perre sündis poeg Rein Riitsaar (10. IX 1936. Võrus) ja tütar Helle Riitsaar - Aava (11. III 1939. a. Tartus).
10. IX 1937. viidi RR 7. jalaväerügemendist üle Tartus asuvasse 2. diviisi staapi. Eesti Vabariigi presidendi käskkirjaga nr. 8 – 17. II 1939. ülendati leitnant Richard Riitsaar 24. II 1939. a. kapteniks.
Juunis 1941 saadeti kapten Richard Riitsaar sunniviisiliselt koos Eesti sõjaväega Venemaale. Kasutades sakslaste kiiret pealetungi Ida-rindel läksid eestlased, nende seas ka RR, Pihkva taga Porhovi lähedal sakslaste poole üle ja saadeti Königsbergi saksa vangilaagrisse. RR vabastati vangistusest Valgas 9.XI 1941. a. kuhu toodi Köningsbergi vanglast eesti ohvitserid.
Eestisse tagasi jõudes määrati RR 27.XI 1941. a. Petserimaa Omakaitse Maleva 2. pataljoni ülemaks asukohaga Värskas, millesse kuulusid Värska, Järvesuu ja Saatse kompaniid.
Sõjaolude muutudes astus Richard Riitsaar 24. augustil 1943. a. vabatahtlikult Saksa sõjaväkke saades auastme – Relva-SS Hauptsturmführer ja määrati 20. Eesti SS Vabatahtlike Diviisi Relva-SS 45 Grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii ülemaks.
Vene armee tungimisel Eestisse võttis RR 2. kompanii ülemana osa kaitselahingutest. Auvere lahingus oli kompanii ülem Riitsaar oli määratud kolme kompanii ülemaks (lisaks oma kompaniile allus temale veel kaks saksa rünnakpioneeride kompaniid). Kui pataljoni ülem Raudristi Rüütliristi kandja SS-Hauptsturmführer Paul Maitla sai 23.08.1944 Kambja lähedal haavata, määrati tema asemele patalioniülema kohusetäitjaks 2. kompanii ülem Richard Riitsaar. Sellest päevast alates ei ole tema saatusest midagi teada, kuigi Vikipeedia andmete järgi võis tema surma aeg olla ajavahemikus varasügisest 1944 kuni veebruarini 1945. a.
Richardi paraadvormi hoiti talus varjul ja paraadmõõk oli isamaja katuse sees peidus. Paraadmõõgast ja peidukohast teadsid kodused kogu nõukaaeg ning 1989. aastal toodi see tuppa ja riputati seinale koos Richard Riitsaare perekonna viimase pildiga. Tartu Rahu 85. aastapäeval 2003. aastal otsustas tütar Helle Aava, et isa paraadmõõga õigem koht on muuseumis ja andis selle Eesti Vabadusvõitluse Muuseumile (EVVML) hoiule, pidades pidulikul üleandmisel lühikese kõne.
EVVML juhataja Johannes Törs kirjutas hiljem ajalehes RAE SÕNUMID (veebruar 2005): „Richard Riitsaare (sünd. 26.02.1905) tütretütar (tegelikult tütar) kinkis muuseumile oma Võrumaal metsavennana 1944. aastal langenud vanaisa (tegelikult isa) hinnalise paraadmõõga. Tänu sellele, et mõõk oli nõukogude ajal elumaja katuse sees peidikus, on ta tänini hästi säilinud ja tallel“. Siin on ainukene märge selle kohta, et RR oli metsavend ja langes metsavennana. Kuni selle ajani teati, et Richard Riitsaar on jäänud sõjas teadmata kadunuks.
Seega isa Eduard-Aleksandri poolt määratud pärandust Richard Riitsaar kasutada ei saanud.
Tütar META-ELFRIEDE SAKS-RIITSAAR sünd.11.XI 1907. surn. 28.IX 1997
Ilmselt oli vanemate poolt tüdrukule pandud eesnimi Meta-Elfriede nii omainimestele ja ametnikele raske meeles pidada ja välja õelda ning teda kutsuti lihtsalt Meeta. Vaid kirikuraamatus ja abielutunnistusel on kirjutatud Meta-Elfriede, muudel dokumentidel on eesnimeks Meeta.
Meta-Elfriede Saks
Ta õppis Joosu 4 klassilises ja Tilsi algkoolis ja Wõru Tütarlaste Eragümnaasiumis novembrist 1918 kuni juunini 1927. Peale üldainete õpetati gümnaasiumis veel inglise, saksa ja ladina keelt. Gümnaasiumi lõpetamine andis õiguse astuda eksamiteta ülikooli, seda õigust ta ei kasutanud. Meeta oli uhke oma kasvatuse ja gümnaasium hariduse üle ning meenutas tihti klassiõde, kuulsat ooperilauljat Elsa Maasikut.
Meta-Elfriede (M-E) abiellus 5.jaanuaril 1941 naabri, Küüsta talu peremehe Johannes Peetri p. Saksaga (12.V 1905 – IV 1989). Küüsta (Küsta) talu asus Joosu külas, Laheda vallas. Talu suurus oli 33,5 ha. Peres lapsi ei olnud. Johannes Saks oli aktiivne põllumees ja põllundustegelane. Ta oli enne sõda valla kirjutaja.
M-E töötas alates 1948. aastast Mihhail Kalinini nimelises põllumajanduslikus artellis, milline 1971. aastal nimetati ümber kolhoosiks „Koit“, arvepidajana, põllutöölisena ja arvestajana kuni pensionile jäämiseni 1977. aastal. Meta-Elfriede Saks suri 28. IX 1997. a. ja on maetud Põlva kalmistule.
Poeg HARALD RIITSAAR (HR) sünd. 23. XII 1910 surn. 13. I 1990.
Harald Eduardi poeg Riitsaar õppis Joosu 4-klassilises algkoolis ja Väimela Põllutöökoolis (8 klassi). Elas ja töötas isatalus, harides põldu ja pidades kariloomi. Teenis Eesti Sõjaväe Auto-tanki rügemendi tagavarapolgus 1931-1933 15 kuud.
HR oli 1941. aastal lühikest aega, kuni Saksa sõjaväe tulekuni NSV Liidu Statistika Keskvalitsuse Põlva rajooni piirkonna statistika inspektor, mis andis vabastuse vene armeesse mobiliseerimisest. Abiellus 1941 aastal Adelheid (Adi) Arrasega (25. XII 1918, surn. 25. IX 2004). Perre sündis poeg Madis (4. IV 1947) ja tütar Malle (1. I 1952).
Peale isa Eduardi surma veebruaris 1942 sai Haraldist Taara talu peremees (vaata testmenti). Samal aastal sõlmis ta Põlva maakonna- valitsusega lepingu kautšukitaimede „koksa-gössi“ (Taraxacum kok¬-saghyz) kasvatamiseks oma talu põldudel. See leping andis vabastuse saksa sõjaväkke värbamisest. Tegelikult kautšukitaimeid kasvatada ei tulnud, kuna seemned ei jõudnud kohale, kuid vabastus sõjaväest jäi kehtima.
Nõukogude korra taaskehtestamisel 1944. aasta sügisel hakkas HR rehepeksumasina masinistiks ja sai sellega vabastuse vene sõjaväkke mobiliseerimisest. Kolhooside-sovhooside loomise perioodil, töötas ta Parksepa Masina-Traktori jaamas (MTJ) traktoristide brigadirina. Koos Laheda valla taludega võeti Taara talu 1948. aastal Mihhail Kalinini nimelise artelli (hiljem kolhoos Koit) liikmeks, kusjuures Riitsaare perest astus artelli liikmeks vaid abikaasa Adelheid. HR töötas Parksepa MTJ-s kuni 1960. aastani, mille järel läks tööle Põlva Kolhooside-Ehitus Kontori laohoidjaks. Harald Riitsaar jäi pensionile 1972. aastal.
Ta ei olnud ühtegi päeva ühismajandi ehk kolhoosi liige, mida ta alati vestluses toonitas. Harald oli suur poliitikahuviline ja nõukogude korra kritiseerija-kiruja.
Harald Riitsaar suri 13.I 1990. a. ja on maetud Põlva kalmistule.
Isa testamendiga pandud kohustusi ema, õdede ja venna ees ei saanud HR täielikult täita. Ta sai olla isatalu peremees vaid saksa okupatsiooni ajal ja sedagi ajal, mil tuli täita sõjaaegseid põllumajanduslikke kohustusi.
Maailmasõjale järgnenud nõukogude kolhoosikord ei võimaldanud tal talu pidada, et pärandikohustusi täita.
Tütar SELMA RIITSAAR (SR) sünd. 25. III 1918, surn. 28. XII 2004
Õppis Joosu 4-klassilises ja Tilsi algkoolis, ning hiljem Võru Kutsekoolis raamatupidamist.
Töötas raamatupidajana Tilsi Põllumajandusühistus, kassapidajana Väimela võitööstuses, vanemraamatupidajana Võru Remondi-Ehituse Valitsuses (REV), ühtlasi oli Võru REV-i ametiühingukomitee esimees. Võru kinovõrgus raamatupidajana ja viimased aastad Võru võõrastemajas administraatorina. SR oli väga aktiivne ühiskonnategelane: enne II maailmasõda oli kodutütar, osales mitmete seltside ja ringide töös, käis käsitöökursustel, oli pensionäride klubi Kannel liige, võttis osa Võru aiandusseltsi tegemistest jne.
1960. aastal hakkas SR koos õe Meta-Elfriede Saksa perega ehitama Võru linna mansardkorrusega maja, mis valmis 1965. aastal. Kogu ehitamise raskus ja sellega kaasnevad probleemid olid Selma õlul, kuna õde elas Võrust 17 km eemal Joosu külas Küüsta talus. Linna poolt eraldatud krundi pindala oli 600 m2. Maja juures oli targalt planeeritud aed, kus olid marjapõõsad, õuna- ja ploomipuud, kartuli ja muu juurvilja peenrad. Selma kasvatas hobi korras isegi viinamarju, mis ka valmisid ja said kääritatud veiniks.
Kodu oli täis seinavaipu ja linikuid, mis ta ise oli valmistanud. Selma kudus kindaid ja sokke, seejuures mitte ainult endale, vaid jagas neid ka venna Richardi tütre perele.
Talle meeldis reisida, ta käis Musta mere ääres, Siberis ja Soomes.
1976. aastal sooritas autojuhi eksami ja ostis omale kasutatud sõiduauto VAZ- 2101, et parem oleks isakodu külastada.
Selma oli väga lahke ja vastutulelik inimene. Tema ütelus oli: „mul on kõige paremad naabrid ja neile pean ka ise hea olema“. Samuti oli ta hea anekdootide rääkija ja seltskonna hing.
Selma hooldas 4 aastat oma voodihaiget õde Meta-Elfriedet tema surmani 1997. a.
Oma armastatu Alfrediga kohtus Selma uuesti Kandle klubis 1988. aastal. Esmane noorepõlve tutvus toimus siis, kui Selma töötas Väimela võitööstuses (1950 – 1953). Alfredist sai tema elukaaslane kuni surmani 28. XII 2004.a. Selma Riitsaar on maetud Põlva kalmistule.
Isa Eduardi-Aleksandri poolt määratud pärandust Selma kasutada ei saanud, sest sõda ja sellele järgnev nõukogude kolhoosikord talupidamist ei võimaldanud. Siiski sai ta Võru linna ehitatud maja juurde kuuluva 600 m2 maa erastamiseks 1995. aastal Taara talu maad kompensatsiooniks 2 ha.
Mis on saanud Taara talust?
Seda Riitsaaret, mis oli enne sõda, enam ei ole. Ei ela seal kedagi, ei kuule naeru ega nuttu ja kaldast allapoole orgu veerevas õues laulu.
Perepoeg Madis Riitsaar jäi peale TPI lõpetamist 1970 aastal ja abiellumist elama Tallinna. Tal oli isalt päritud trots nõukogude kolhoosi korra vastu. Tema tütred jäid linnainimesteks. Nüüdseks on nemadki loonud omale perekonnad Tallinnas.
Peale Harald Riitsaare surma 1990 aastal elas lahke ja hoolas perenaine Adelheid talus üksinda ja hoidis majapidamist korras. Tütar Malle Kruuse-Riitsaar oli abiellunud ja kolinud Võru linna. Kui ema tervis halvenes, tuli ta tallu tagasi ema hooldama.
Malle oligi viimane elanik Taara talus ehk Riitsaarel, kes lahkus isatalust 2010. a. seega kuus aastat peale ema Adelheidi surma 2004. aastal, kuna ei suutnud üksinda talu pidada. Ta asus elama Tallinna tütardele lähemale. Talu elumaja seisab juba aastaid tühjana. Taara talu õuel aprillis 2015. a.
Taara talu ei ole enam, kuid alles on kolletanud paber pealkirjaga „TESTAMENT“, millel on kirjas isa Eduard-Aleksander Riitsaare surmajärgne suur hoolivus oma naise ja laste tuleviku eest.
