Hundid piirasid mind ümber: nemad vaatasid mind, mina neid

Oli palav suvepäev (86a.), lobistasime lastega jões. Näen, ujub üks loom pärivoolu meie suunas panin võrgu ette, läks ilusasti sisse. Arvasin, et on nutria, tassisin ta koju panin suurde vanni, katsin pealt kindlalt traatvõrguga - ta lasi endaga mul rahulikult toimetada. Rääkisin inimesega, kes oli nutriad kasvatanud, et ei söö. Ta küsis: kust sa ta said? Ammejõest. See on kobras! Lasin ta lahti, siis läks raevu: kahel jalal püsti kõrises tükkis mulle kallale. Sain tuppa ja ukse kinni.

(2005 a.) 25 jaanuar, läksin oma metsa (u 200m majast) minu eest jooksis kits läbi, kaks suurt kahtlast koera järel. Pahandasin koertega: käige kodu. Nad jäid minu kõrvale seisma, teisel pool minu kõrval seisis kolmas ja minust nelja meetri kaugusel neljas. Nii me seisime liikumatult mõnda aega - nemad vaatasid mind, mina neid. Näitasid kõik mulle hambaid, kolmnurksed tigedad silmad, mustjas nina. Veidi beežikam hall, kui tavaline metshunt, pikad peened sääred, veidi looklev saba. Eesseisev hüppas mulle lähemale, siis hõikasin kõva häälega „Oh Jumal! Mul ei ole telefoni kaasas, ma ei saa lastega jumalaga jätta.“ Selle peale jooksid kõik kitsejälgi mööda minema.

Tulin koju ja helistasin kohalikele jahimeestele, kes olid peagi kohal, nägid veel eemalt, kuidas nad kitse järel metsa kadusid. Ma ei ole veelgi aru saanud oli see jumala abi või arvasid, et see hõredate hammastega euruliidu pensionär ei kõlba meile ka.

Kolm nädalat hiljem: Mul olid külalised, läksin neile hommikukohvi viima ja näen akna alt, jooksevad - mäger ees ja hundid järel. Hüüdsin hundid! nägid ka nemad. Mägral oli lausa uskumatu kiirus.

Veel üks hundilugu: 2015. aasta 13. august kell 11.30 öösel minu väike taksisegune koerake tegi ärevat naljakat häält minu magamistoa akna all. Lambad olid 10 meetri kaugusel majast, üks ketis ja kaks lahti. Avasin akna, vaatasin taskulambiga - suur tume kogu ja säravad silmad jõudis just lammasteni. Võtsin ahjuroobi ja jooksin sinna. Ega ta eriti mind kartnudki, lasi 2 meetri kaugusele, siis kõndis rahulikult minema.

Inimestest ka: vend Jaan oli vene kroonus Vladivostokis, Hiina piiril, öösel postis valvel keeras end kasuka sisse pani relva kõrvale, jäi magama. Öösel tuli roodukas kontrollima, näeb sõdur magab, võttis relva ära ja raputas ta üles. Sellepeale hõikas Jaan: "seis, lasen!" Selle eest sai nädal kartsa ja kuus kuud teenuseaja pikendust. 1954a. vabanes: tuli koju kolhoosi tööle nagu sel ajal ikka. Hommikul rakendas hobused tööriista ette. Põllu serval sidus hobused puu külge kinni ja magas seal õhtuni. Brigadir käis vaatas - pole midagi tehtud. Õhtul küsis: Jaan, mis ma sulle tänase päeva eest kirja panen? Pane kaks normipäeva ja saigi kaks normipäeva kirja.

Töökast Eesti rahvast on saanud kodutud, töötud ja pagulased

Nüüdsest Eestis: (90a. keskpaiku) Tulid minu koolieelikud Tartust isapoolt naerdes: (pojapojad) "Tead vanaema: Tartus tänaval kolm meest, kallasid prügikasti ümber, said sealt banaanikoore tõmbasid kolmeks ja sõid ära. Ülejäänud prügi panid tagasi." Ma ütlesin: "Lapsed, ärge naerge. See asi paneb nutma. Neil on olnud kunagi töö ja kodu."

Mõni aasta hiljem: olid juba koolipoisid, tulid Tartust: "Vanaema, kui me issi autoga Tartu prügimäelt mööda sõitsime, oli seal alati palju rahvast. Isa ütles, et need elavad seal ja sealt saavad ka süüa. Nüüd Tartu prügimägi põleb, soe neil on, aga kust nad nüüd süüa saavad?" Väike laps oskab sellele mõelda, aga valitsus mitte. On vaja igas riigis rahuministrit, et igamaa rahvas saab omal maal rahulikult elada, kuhu jumal on ta loonud elama. Meie ei saa Eestis lehmade asemel kaameleid kasvatada. Minu palve on: jumal anna mõistust kellel seda ei ole. Loll võidurelvastumine rahva arvel peab lõppema. Ajalugu on korduv: jälle on mõisad ja orjad. Tööline saab palka, mis maksudest üle jääb, et hing sees hoida. (pea suu ja orja edasi). Eestlastest on lihtne lahti saada. Anna eestlasele tööd ja ta tapab end ise tööga ära.

Töökast Eesti rahvast on saanud kodutud, töötud ja pagulased. Rahvalt on röövitud maa ja rahu. Paha on vaadata rahvast: närvihaiged ja kõik muud haigused pealekauba. Rahval on matuse meeleolu. Kapitalism valitseb maailma. Kapitalistidel on mõistuse asemel raha, mida on ikka neil rohkem vaja, et lollusi teha. Tänapäeva tõmbekeskused on võrdsed stagna ajaga, kui kolhoosi alguses tõmmati talumajad linttraktoriga laiali ja veeti keskusesse. Sealt veeti rahvast veoautokastis põllule tööle. Veidi hiljem ehitati paneelkorterelamud, millest on saanud nüüdseks tondilossid, mida jälle rahva kulul lammutatakse. Olen juba 73 aastat jälginud loodust ja elu.

Mürkidega on hävitatud kõik meie kaunid metsalilled, mida tänapäeva noor pole oma silmaga näinudki. Puud-põõsad-loomad - kõik on haiged. Lõhnavate metsmaasikate, vaarikate asemel vohavad mõttetud võõrliigid. Eesti rahvuslill rukkilill on kadumas, pääsusilma ja teisi kauneid metsalilli ei ole enam üldse. Minust vanemad inimesed, kes on näinud mitut valitsust ütlevad, et hõõrutakse kolmandat maailmasõda ja sädemest tekib leek. Ega hullemat enam tulla ei saa, ainuke soov on, et jääks Eesti maapinnale lehvima meie ilus lipp.

Soovitus kõigile: ärge tehke seda, mida peab salgama, mitte miski ei jää igaveseks saladuseks. See annab tulevikus valusa vastulöögi. Andrus Ansipi elulugu pidi olema 50 aastat salastatud, aga seda, kuidas ta Tartus Raekoja platsil lasi verekoeral pureda, ei kustuta nende üliõpilaste mälust, ka mitte pealtnägijatelt. Kõige suurem vihakõneleja on president Ilves, kes tähtpäeva kõnedes lausa puhub viha Eesti rahva vastu, seda on kõik märganud.

Kõige suuremat vägivalda kasutab Angela Merkel oma rahva vastu, kui rahvas nõuab õigust. Merkel teeb euroliidust teise Süüria. Soovin kõigile ajakirjanikele edu ja õnne teie raskes töös. Kaitsku teid jumal!
Minu hingele kõige lähedasem ajakirjanik on Sulev Oll.

Jääme eestlasteks!
Nüüd peale vabariigi aastapäeva lugesid inimesed Õhtulehest, kus Rõivas kirjutas, et Eesti rahvas pole kunagi nii hästi elanud, kui praegu. Sina küll! Aga meie?