Kevad 1988: Ma ei kujutanud ette sinimustvalgete lippudeta miitingut
Ma ausalt öeldes ei kujutanud ette ilma lippudeta miitingut. Me kodumaa värvid olid selleks ajaks juba legaliseeritud. Siis aga tuli seda teha selleks, et mitte liigselt ärritada vastasjõudu ja seda vaatamata sellele, et eestlaste sõnum oleks olnud lippudega siiski veenvam. Ma siis mõtlesin enese jaoks välja, et kuidas saan oma armsale Eestimaale toetust välja näidata kõige kujundlikumalt. Olin ikka väga õhinaga ettevalmistuste juures, mäletan, et selle tingis eeskätt telekast nähtud šokeeriva venemeelse Interrinde miitingu vaatamine, mis peeti Linnahalli juures. Ma tahtsin Lauluväljakule kohale minna ja näidata, et olen oma võitleva rahvaga koos, maksku see mulle, kas tervise või koguni elu.
Raekoja platsil oli tol ajal käsitöökauplus „UKU". Põikasin ka sinna sisse, lootes leida midagi rahvuslikku või koguni sümboolika laadset. Äkki ma märkasin kampsunite riiulil seda, mille pärast ma kodust väljunud olingi - sinimustvalge värvidega kampsunit või kootud pluusi, kuidas teda nimetada. Hind oli kuusteist rubla ja mul süda tagus meeletult, sest ost ähvardas katki jääda. Mul puudus ligi kolm rubla. Siis hakkasin müüjale rääkima, et mul on seda kampsunit väga-väga vaja, et kas ta saab mulle seda kampsunit hoida paar tundi, et sõidan Nõmmele koju ja toon puuduva raha. Mõttes kirusin ennast, et enne olin toidupoes kulutanud toidule. Sõitsin koju, võtsin sealt puuduva raha ja läksin linna kampsunit välja ostma, mis õnnestus. Jõudsin õnnelikuna koju. Ma polnud nii rõõmus, rahul ja õnnelik olnud ühegi varasema ostu puhul. Siis otsustasin teha kampsuni juurde ka uue seeliku. Et kampsuni värve paremini esile tuua, siis õmblesin kitsa seeliku mustast krempliinriidest, mis mul juhuslikult kodus oli. Jumal küll, ma olin ikka nii suures elevuses ja ettevalmistuse hoos, et käisin isegi Nõmmel juuksuri juurde aega kinni panemas. Ja siis saabus 17. juuni hommik.
Väljusin koduväravast ja läksin bussi peale. Bussis oli tunda, nagu kogu Nõmme suunduks täna Lauluväljakule. Lapsi oli vähe, kuigi oli päevane aeg ja ilus päikseline ja soe ilm. Nähtavasti kardeti lapsi ühes võtta. Mäletan, et bussis olid mõnedel kokkurullitud loosungid ja ka paberisse pakitud lippe võis aimata. Meeleolu bussis oli eriline. Paistis, et oldi kollektiividena või sõpruskonniti ja siis, esmakordselt tundsin puudust oma perest, sest kellegagi polnud oma emotsioone jagada. Emotsioonid aga aina võimendusid.
Kõik naeratasid üksteisele vandeseltslikult, nagu ikka siis, kui ollakse väljas ühise ürituse nimel. Kõigil oli ju selge, kuhu sõidetakse ja millisel eesmärgil. Olin nii uhke oma riietusele, sest minu puhul ei olnud kellelgi kahtlust kuhu sõidan. Buss sai tuubil täis juba enne linna jõudmist. Vennastunud bussi seltskond hüüdis bussijuhile: „Sõida ilma peatumata kohe Lauluväljakule välja, peale ei mahu niikuinii enam kedagi". Selle, kellegi vaimuka hüüde peale rõkatas kogu bussitäis rahvast lõbusalt naerma.
Lauluväljaku peatuses läks buss täiesti tühjaks ja sõitis tühjalt edasi Merivälja poole. Lauluväljaku väravatest voogas sisse inimmass, kes suundus Laululava poole. Märkasin, et liiguvad ringi eestlastest turvamehed. Vormirõivastes. Ei mäleta enam täpselt, aga minu meelest olid neil seljas hallikad triiksärgid, tume lips ja tumedad viigipüksid. Varrukatel Rahvarinde embleemiga käesidemed. Hiljem selguski, et Rahvarinne oli võtnud venemeelse miilitsa asemel korrahoidmise vastutuse oma õlule, luues selle sündmuse tarbeks oma turvarühma. Oi, kui suur oli rahva poolehoid nendele meestele. See oli midagi uut ja erilist ja neid lausa imetleti.
Jõudsin Laulukaare juurde. Rahvas oli koondunud Laulukaare ette ja Lasnamäe nõlvale muruplatsile, aga osa inimesi, küll hõredalt, istus koguni Laulukaare all. Oli palav ilm, aga Laulukaare all hea ja vilu ning suundusin samuti sinna. Sain hea istekoha võrdlemisi kõrgel, kus kogu väljak oli mu ees nagu peo peal. Minu suureks üllatuseks hakkas aina rohkem inimesi kogunema istekohtadele Laulukaare alla ja mõne aja pärast oli kogu Laulukaar hõivatud. Siis märkasin oma istekohast vasakul Laulukaare ees kiirelt kokku klopsitud puidust kõrget tribüüni, kuhu kogunesid Moskvasse saadetavad delegaadid kõnesid pidama. Tribüünile oli oodata viite delegaati.
Kogu väljak, kuni Lasnamäe nõlvani, oli rahvast täis. Hiljem sain teada, et see oli rahvarohkeim üritus 150 tuhande osavõtjaga. Minu kõrval istuv noormees tegi oma fotoaparaadiga väljakust pilte. Mingil hetkel, kui rahvast oli juba palju, hakkasid ükshaaval platsile tekkima sini-must-valged trikoloorid (vaatamata hoiatustele). Samas ilmusid loosungid, plakatid ja liikusid ringi paar jõuluvana oma talvistes vammustes kesk suve sooja ilma. Üks neist kandis plakatit: „Näärivana, lase jõuluvana vabaks".
Äkki kõik algas. Rahva vaimustushüüete ja aplausi saatel ilmusid tribüünile saadikud. Avakõne oli minu mäletamist mööda Vaino Väljase poolt, keda rahvas tormiliselt ja palavalt tervitas. Väga hea oraator oli Marju Lauristin. Ta kõne oli selge, konkreetne ja julgustav. Rõhuasetus oli toetuse avaldamine perestroikale, sest seda ta, targa inimesena, kutsus üles kasutama eestlastele vajalike otsuste elluviimiseks. Isamaalist patriotismi oli Rein Järliku kõnes ja Hagi Šeini sõnavõtus. Indrek Toome, noore sümpaatse poliitikuna, teenis ka suure rahva poolehoiu.
Iga sõnavõtu vahele lauldi isamaalisi laule. Seal laulukaare all oli üks meeskoor kohad sisse võtnud ja võttis õigel ajal laulu üles. Siis tõusime püsti, käed kõrgele tõstetud, üksteisel käest kinni hoides, laulutaktis õõtsudes ja südames suurt vaimustust tundes laulsime kaasa: „Mu isamaa armas, Kus sündinud ma, Sind armastan ma järjest Ja kiidan lauluga..." Hoidsin käest kinni võhivõõrastel inimestel, kes seisid kummalgi pool mu kõrval ja laulsin kaasa. Laul oli võimas, voogas üle väljaku, lipud lehvisid mu ees platsil, nutuklomp tuli kurku ja pisarad voolasid, pühkida neid ei saanud, tuli laulda ja pisarad tilkusid sinimustvalge kampsuni rinnaesisele... „Ei seedrid, ei palmid Ei kasva ma maal; Kuid siiski kenad männid Ja kuused, kased ka..." See oli pikk ja äärmiselt südamlik laulmine, mis hingepõhjani liigutas. Ja see vaatepilt, mis laius mu ees, kus mu rahvas oli koos minuga või õigemini, mina koos oma rahvaga ja lippudega, seal Lauluväljakul, sööbis mällu ja jääb sinna elu lõpuni... „Su hooleks end annan Ja truuks Sulle jään Nii kaua, kui kord suren Ja oma hauda lä'en". Viimaste ridade juures oli mul juba raskusi sõnade väljalaulmisega, sest pisarad aina voolasid... ja mitte minul üksi.
Siis, mäletan, et tuli kõnepulti sm. E.A. Sillari. Teda ei suudetud kaua kuulata, sest tema meelsus ja väljaöeldu polnud kooskõlas Lauluväljakule kogunenud rahva emotsioonidega ning kõik hakkasid teda ignoreerima ja maha vilistama. Mu selja taga keegi meeshääl karjus: „Käi kuradile oma joruga!" Rahvas möirgas lõpuks vihaselt ja kõvasti, et oraator pidi mikrofonist taanduma. Olin veidi kohkunud, vaatasin kõrvale oma kaaslaste nägusid. Noormees muigas ja oli õnneliku näoga, aga teisel pool vanaproua samuti kohkunud, kui minagi ja ütlesin talle: "Kuidas nad julgevad?" See ei olnud niivõrd mul hirmust tingitud, vaid õigem oleks olda, et tundsin imetlust eesti rahva üle ja uhkust, et julgevad, sest ärgem unustagem aega, kus elasime - sõnavabadus oli siis veel lapsekingades.
Ei järgnenud midagi halba. Kõik jätkus endises vaimus, kus eestlased ajasid eesti-asja. Tulid uued laulud, mis ajasid jälle nutma ja kampsun oli eest juba niiske. Mingil hetkel kõneles noor, energiline Edgar Savisaar, kes õnneks rääkis siis veel rahvale arusaadavat ja tarka juttu. Teda hindasid siis ka eestikeelsed inimesed, kui siira väljaütlemisega Rahvarinde juhtfiguuri. Oli aeg, kus ta kutsus raadio teel rahvast koguni Toompead kaitsma Interrinde venemeelsete pealetungi eest, aga tänaseks on nendest venemeelsetest saanud ta valijad... Ei tea, mis temaga hiljem juhtus?
Nii ma seal istusin Laulukaare all ja imetlesin oma tarka rahvast, kes perestroika kiitmise varjus omi asju ajas ja olin uhke, et olin ka kohal. Lõpulauluks oli: „Mu Isamaa on minu arm" ja siis tuli lahkuda. Keegi eriti ei soovinud, taheti veel olla ja juubeldada, sest karistuse hirmu enam polnud. Kõik õnnestus veretult. Kui rahvas väravate poole liikus, nägin paari tuttavat ja koos muljetades läksime jala linna. Terve mereäärne oli paksult rahvast täis, kes linna poole liikus. Kui koju sain, olid mu läbielatud tunded veel nii värsked ja kuna mul und ei tulnud, võtsin pastaka ja paberi ning kirjutasin selle päeva mälestused üles. Kahju, et kellegagi kodus muljeid vahetada polnud. Kampsunit olen hoidnud alles tänapäevani.
Lugu avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga
