Märtsiküüditamine 1949.aastal: ärkasime autode mürina peale

Ärkasime kõik üles öösel autode mürina peale. Autosid oli neli-viis, kõik olid Ameerika sõjaväe masinad-villised ja studebakerid. Need olid liitlaste masinad.

Vene autodega ei oleks suurest lumest KGB läbi saanud. Eks nad olid haisu ninna saanud, et meie kandis elab üks aktiivne rahvavalgustaja, nende meelest rahvavaenlane või oli selle mehe üles andnud külanõukogu esimees.

Mäletan kui Meeksi metskonna hoovis sõitsid masinad ringiratast ja valgustasid prožektoritega igasse suunda, et näha kas keegi kuhugi põgeneb.

Akna ette oli meil pandud vooditekk, et tuba soe püsiks, oli ju külm talv. Tõstsin teki ääre üles ja vaatasin metskonna poole, olin siis kaheksa-aastane. Ema keelas vaatamise ära, et äratan tähelepanu. Lasin tasakesi teki ääre käest lahti, kuigi ema sõnade järgi polnud meie poolt kedagi võtta, sest isa oli kogu aeg haige olnud ega kuulunud ühtegi organisatsiooni ja pole ka Saksa sõjaväes olnud. Ei olnud me ka rikkad.

Aga järgmisel päeval saime kuulda, et meie kandist viidi üks mees ikkagi ära - see oli Hänman Eduard. Ta põgenes läbi akna, saadi kätte kui metsani oli jäänud 20 meetrit. Selles oli süüdi suur lumi. Ka metsa jõudnuna oleks teda tulistatud kalaznikovi automaatidest. Maha oleks lastud oma kodumetsas. Külarahvas jäi teda leinama,tagasi ta ei tulnudki ja jäi kadunuks, keegi ei tea mis temast sai.
Nagu ütleb laulusalm - "meie külast kostab lahkumiseviis".

See oli märts 1949. Sõjaväe autosid mäletan mina, aga selle külamehe küüditamisest rääkis mulle minu ema.