Kolhooside moodustamine ajas maaelu sassi

Kolhooside moodustamisega löödi muidugi varasem maaelu sassi. Mitmed pered küüditati vahetult enne seda Siberisse (Kihu, Määru, Tõnuri, Kassisaba ja Noti pered). Vaatamata sellele jäi ka siis enamik küla elanikest oma loomult maarahvaks. Ehk oligi neid, kes oleksid tahtnud maalt ära minna, kuid tolleaegseid olusid arvestades ei olnudki võimalik kusagile minna. Vähestel olid linnades sugulased, kuid nemadki elasid siis väga kitsastes oludes. Maal oli olemas veel oma maja ning kolhoosis võimaldati pidada ka väheseid loomi ja õue-aiamaad. Palgast ei olnud ju võimalik ära elada ning viimased päästsid tõelisest näljast. Maal oli enamasti elatud mitme põlvkonna jooksul. Minu kodutalu Laaneale oli näiteks mõisalt päriseks ostetud juba 1872.aastal. Paljude teiste taludegi päriseks ostmise aeg langeb samasse ajajärku. Ei olnud seda, mis tol raskel ajal oleks sundinud neid senist elu maha jätma ja esiisade talust pagema.

Vanemates inimestes püsis usk, et see võim, mis kõik maainimesed kolhoosidesse ajas ja varad käest võttis, kauaks püsima ei jää. Seda usku aitas hoida seegi, et vastloodud kolhoosid ei saanud oma majandamisel jalgu alla ning maarahvas vaesus järjest enam. Arvati, et igavesti ei saa selline olukord kesta. Kogu maa harimine ja loomade kasvatamine jätkus ju täpselt samade võtetega nagu varem. Kõik põllud hariti tegelikult hobustega, lehmad lüpsti käsitsi jne. Küladesse ei veetud elektriliine, nagu oli varem suure suuga lubatud. Mingit progressi tegelikult ei olnudki. Kui mõni masinatraktorijaama traktor kolhoosi tööle saadetigi, siis nõuti kõige pisemategi tööde eest ränka hinda. Lisaks ei tehtud töid ka kvaliteetselt. Usuti, et peagi tuleb aeg, mil antakse talud tagasi ning kõik need, keda Siberisse küüditati, saavad koju tagasi. Viimane lootus süvenes eriti pärast Stalini surma. Mäletan väga hästi, sest olin siis juba 9 aastat vana, kui isapoolne vanaisa tuli meile ja rääkis, et Poolas on kolhoosid juba laiali saadetud ja inimesed saavad jälle oma taludes töötada. Poolas see tõepoolest juhtuski nii, kuid mitte tolleaegses Nõukogude Liidus. Vanem põlvkond lootis aga ikka edasi. Mäletan oma isa ja vanaisa omavahelist vaidlust kuuekümnendate aastate algusest, mil vanaisa uskus ikka veel talude tagastamisse ja leidis, et just talus töötades saadakse jõukaks. Isa vastuväidetele, et tal pole ju traktorit ega mingit muud põllumajandustehnikat, millega põldu harida, kuna hobuseid oli juba väga väheseks jäänud, leidis vanaisa vastuse, et selle asja aitab lahendada talupidajate ühistegevus. Sõjaeelsel ajal oligi vanaisa mitme ühistu liige olnud ning ega ta valesti ei öelnud.

Alguses säilisid vanad tavad

Veel kolhoosikorra esimesel poolteisel aastakümnel oli veel säilinud tavasid, mis olid pärit ilmselt eelmisest riigikorrast. Siis olid kolhoosi loomad paigutatud endistesse talulautadesse, sest midagi uut ei olnud kolhoosid suutnud veel ehitada. Meil olid kolhoosi noorhobused. Alt-Aasus, naabrite juures olid mullikad, Näksil lehmad, Kihul tööhobused, Leisul vasikad, Määrul lehmad jne. Taludes oli igal veisel või hobusel nimi ning samad nimed jäid neile alles ka kolhoosi laudas. Ka hiljem, st 1970.aastatel, kui minu ema töötas Kihu talu juurde ehitatud veiselaudas lüpsjana, oli igal lehmal veel nimi. Kari oli 100-pealine ja seal oli 5 lehmagruppi. Tõelistes suurfarmides hakkas nime asemel domineerima number.

Talve lõpus vastu kevadet veeti tavaliselt endistesse talulautadesse ja -tallidesse kogunenud sõnnik välja. Mäletan mitut korda, kui meie talu juures olevast tallist vedas 5–6 põllutöölist sõnnikut välja. Kui töö lõpetatud, koguneti meie kööki laua taha. Vanaema oli siis keetnud suure potitäie suppi ning hakati koos seda sööma. Pererahvas otsis tagumisest toast välja ka pudeli viina ning koos võeti seegi ära. Selliselt veedeti koos tund-poolteist aega. Külalised viidi tavaliselt sööma köögitagusesse tuppa, kuid need olid ju sõnnikuvedajad, kellele tööriided seljas. Nemad pidid köögiga leppima. Ainult sõnnikused jalatsid võeti kööki tulles ära. Sama kordus, kui tühjendati teisi lautasid. Tegelikult oli selline komme taludes, kus pererahvas oli Siberisse küüditamisest pääsenud. Tõnuril, kus ka olid kolhoosi lehmad ja Kihul, kus hobused, kellelegi süüa ei antud. Seal ei olnud enam endist pererahvast. Endiste talude pererahval oli nagu suur rõõm, et laut tühjaks sai, kuigi see ei olnud enam nende oma. Ju selliselt toimiti ka varasema aja talgute ajal. See komme hääbus siis, kui loomad said suurfarmidesse ja lautadesse viidud.

Nii nagu varasematelgi aastakümnetel põhines kogu elu endistes taludes enamasti naturaalmajandusele. Toidust saadi oma majapidamisest kätte piim, liha, munad, kartul, juurviljad ja aiasaadused. Oma lehma piima eest, mida kolhoosnikud meiereisse viisid, saadi sealt võid. Leiba ja saia valmistati kodus ise. Jahu saadi enamasti kolhoosis töö eest saadud teraviljast. Selle jahuks jahvatamine oli pere enda mureks. Meie kandis saadi seda teha Pilistveres asuvas jahuveskis. Pärast selle mahapõlemist aga Võhmas. Raha eest osteti poest toiduainetest vaid suhkrut (kui seda müügil oli), soola, soolaheeringaid, räime ja veel mingit nipet-näpet, mida parajasti saada oli. Vahel toodi sealt lastele ka kommi. Kõige levinumad olid pisikesed padjakujulised kommid, millel moos sees ja suhkur ümber. Mingeid vorstitooteid sealt reeglina ei toodud ja neid ei olnud enamasti ka müügil. Paljud lapsed ei teadnudki, et peale verivorsti on ka muid vorste olemas. Näiteks juustust ei oldud mina ega paljud minuealised kuni üheksanda-kümnenda eluaastani midagi kuulnudki.

Raha kulus vaid riietele

See vähene raha, mida õnnestus paljudel peredel saada, kasutati peamiselt riiete ostmiseks. Minu kodus kooti ise telgedel ka villast kangast. Vanaema ja ema oskasid seda hästi teha. Mitmel aastal olid minul ja vennal sellest riidest püksid koolis jalas. Neid peresid, kus sellist kangast kooti, oli siiski üksikuid. Samas õmmeldi paljud riided kodus ja õmblemisega tegeldi paljudes peredes. Külas lausa imestati, kui üks naine ei osanud midagi õmmelda ega kududa. Talviti kudusid minu vanaema ja ema kindaid ja sokke ning ka kampsuneid ja salle. Mõnikord ka heegeldati. Mäletan, et maja kõigil akendel olid ise heegeldatud kardinad ees.

Majagi juures tehti kõik hädapärasemad tööd ise. Keegi ei mõelnudki hakata kusagilt kogenud meistrimeest palkama. Eks kõige selle põhjuseks oli ka raha puudumine, kuid nii oli ka varem aastakümneid olnud ja tehtud.

Meenutus on avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga