Ka minu ema võitles nõrkemiseni, müüs kõike, mis tal majapidamises oli. Olukord oli raske, isa oli arreteeritud ja peres neli last toita ja koolitada. Kord läksid vallamajja koos Pälson Amaliaga, kes oli kommunist Rudolf Pälsoni õde Laanevälja talust. 58000 rubla pearäti sees. Maali, nagu teda kutsuti, viskas raha lauale ja käsutas „Lugege üle!“ Pidas vastu 1953.aastani. Õde Johanna keeldus kolhoosi astuma ka ähvarduste korral, öeldes, et kui mind ähvardate, siis võtke Tartus maha ka Rudolf Pälsoni nimeline tänavasilt.

Oli 1946. aasta sügis kui sundkorras võeti ära kõik talu vili, aidad pühiti puhtaks. Mitme küla peale korraldati punavoor. Meie külas korraldas seda üritus Anna Kivi, kes oli evakueerunud Venemaalt Tšeljabinski oblastist Budjonnõi kolhoosist ja omandas selle saatanliku süsteemi kõik nurgatagused. Anna käsutas kõik hobuveokid kokku ühiseks viljavooriks, ise istus esimese koorma otsa punane lipp varda otsas lehvimas ja laulis „Me võime naerda ja laulda kui lapsed!“

Viljavoor liikus Elistvere aida suunas. See oli ka viimane Punavoor, mis pani lõpliku punkti Eesti õitsvale põllumajandusele.

Loodan, et ka Punavoor, kus on peamiselt naised koormate otsas (mehed vangis), leiab koha maalil. Oma lähiajaloo tundmine õpetab meid kõiki oma väikest riiki ja selle habrast iseseisvust vääriliselt hindama ning seda vajaduse korral kaitsma, et me jääksime ka edaspidi eestlasteks eestlaste maal.