Foto: Karin Kaljuläte

Pruuniks värvitud 15 metallkasti - sama arv on kortereid - esikus ukse kõrval seisavad kui sõdurid rivis. Iga kast avaneb võtmega. Tanja kiituseks tuleb öelda, et ta paneb saadetised kasti korralikult, nii et need ei paista välja.

Mul on tellitud Postimees koos lisaga Tartu Postimees, Maaleht, ajakirjadest Elukiri ja pojale Vikerkaar. Peale selle saan neljapäeviti ajalehte Videvik, mille korrespondent ma Võrus olen, ning üle nädala teisipäeval võrukeelset ajalehte Uma Leht.

Meenub, kui raske oli nõukogude ajal ajalehte Edasi saada. Inimesed läksid juba õhtul Ajakirjanduslevi ukse taha sappa seisma. Minul jäi õnneks seismata. Toonase Ajakirjanduslevi Võru osakonna juhataja Tiiu Jäädmaga leppisime kokku, et Ajakirjanike Liidu liikmetele Võru ajalehe toimetusest võimaldatakse Edasit tellida. Nimelt olin Töörahva Elu toimetuses Ajakirjanike Liidu algorganisatsiooni sekretär. Tegin ALi liikmete nimekirja ja lisasin, et Edasi kui Eesti NSV sisukaim ajaleht on vajalik eeskujuna ajakirjanikutöös. Edasi aastatellimus maksis mu meelest 7 rubla 80 kopikat. Sama palju maksis ka Noorte Hääle tellimine aastaks. Ka Noorte Hääle ja mõnede ajakirjade, nt Nõukogude Naine ja Noorus, tellimine oli piiratud.

Ajakirjandusväljaandeid ja kirju potsatab praegugi postkasti, aeg-ajalt tuleb postkontorisse ka paki järele kõndida. Ent mõndagi on uut: ümbrikud arvetega (Eesti Energia, Elion, Diil), postimüügikataloogid, müügikampaaniate reklaam. Kataloogikaupa hakkasime tellima ja saama ajal, mil poodides oli kaupa kasinalt. Valimiste eel täidavad postkasti trükised (enamasti ajalehed), mida erakonnad üksteise võidu saadavad. Postiljon käib päevas ühel korral, kuid rohkema reklaami puhul on ta pidanud uuele ringile tulema.

Uus on ka, et ajalehed ja kirjavahetus on kolinud Internetti. Mõni aasta tagasi saatsin Prantsusmaale tütre juurde talveks sõitnud Vastseliina kauasele kooliõpetajale, Võru lehe heale autorile Aino Preesile Võrumaa Teataja jõulu- ja uusaastanumbri. Aino Prees postiga saadetud vastuses tänas ja ütles, et lehte käte vahelt lugeda on ikka midagi muud kui teha seda Internetis, tunned, kuidas paber krabiseb...

Aasta tagasi, 1. juulil 2009 kolis postkontor ajaloolisest postimajast Jüri tn 38 uude asukohta Vilja tn 14b.

Vana postimaja ajalugu on pikk ja väärikas. Kirjanduses on hoonega seoses erinevaid aastaarve pakutud, mina toetun Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi peavarahoidja Arthur Ruusmaa kirjapanekule. 1839. aastast puusepp Wilhelm Blomeriusele kuulunud krunt läks 1880. aastal Nursi mõisa omanikule Alexander von Moellerile, kes ehitas sinna silmapaistva historistlikus stiilis hoone elamuks. Alexander von Moeller oli Võru linnapea aastail 1892- 1903, surmani. Enne surma kinkis ta elamu Võru linnale postimajaks (vt Võrumaa Teataja 25. juulil 2009).

Niisiis asus postimaja ühes ja samas kohas üle saja aasta, juba tsaariajast alates. Seda kinnitavad ka Võrumaa Muuseumi kogudes talletatud fotod, milledest koopiad lisan käesolevale kirjatööle. Mis eriti meeldiv: vana maja fassaad on säilitanud oma algse ilu. Praeguseks on vana postimaja ostnud OÜ Võru Autoaed. Majas ja selle ümber valitseb vaikus, paistab, et mingeid ümberkorraldusi veel alustatud ei ole. Endisi aegu meenutab vaid oranž postkast maja ees.

Kui keskkoolis õppisin, oli kool postimaja naabruses. Postisaali asukoht oli seal kus hiljemgi, välisuksest tulles vasakut kätt. Uksest paremale keerates sai telegramme saata või kaugekõnesid tellida. Eriti veidrana mõjusid kõnekapid, kuhu pikisilmi ootasid kutset. Kuni justkui kuskilt kaugelt tuli hääl: "Kõnekapp number see-ja-see. Kõneaeg kolm minutit." Mõlemad eespool nimetatud teenused said ajalooks enne vana postimaja sulgemist. Hiljem oli samas ruumis kohvik, mida külastajad hindasid eeskätt sealsete kondiitrite loomingu pärast. Seegi asutus lõpetas töö enne, kui postimaja välja kolis.

Postimaja asukoha vahetus tekitas paljudes võrulastes suurt vastuseisu. Enne 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi sügisel nõuti isegi selle tagasiviimist südalinna. Rahva nõudmisel pandi liinibuss käima peatusega uue postimaja ees. Kuigi minu kodule on postkontor hästi ligidal, olin minagi pettunud esmatutvumisel uue maja teenindussaaliga. See on väiksem kui vanas majas. Eriti tundsin ruumis puudust suurest lauast, mille taga oli hea ümbrikutele aadresse kirjutada, ajakirjanduse tellimiskviitugeid täita, kiirloteriipileteid kontrollida jne. Praegu on tagaseinas pisike baariletti meenutav asjandus. Aga mulle tehti selgeks, et tegemist on standardse sisustusega. Ruuminappuse kohta öeldi, et pensione postkontoris enam ei maksta, seega suuri järjekordi karta ei ole.

Aasta on mööda läinud ja inimesed postisaali koos puudustega omaks võtnud ja/või leppinud. Tõsi aga on see, et ka uues kohas jätkub teenindus sama kliendisõbralikult, nagu oli seni. Võru Postkontor on kliendile avatud esmaspäevast reedeni kella 9-18, laupäeviti kella 9-13. Pühapäevadel ja riigipühadel on postkontor suletud.
***
Kokkuvõtteks. Luuletaja Hando Runnelit parafraseerides võib väita: ei saa me läbi postita. Post kui oluline sidevahend on inimkonda teeninud aastasadu. Postiga on mul nagu paljudel inimestel kokkupuuteid olnud erinevatel eluetappidel. Väikese panuse postisaadetiste jõudmisel kaaskodanikeni olen andnud nooruses Sõmera sanatooriumi postiljonina Saaremaal. See oli huvitav kogemus. Kuigi päris-postiljoni tööks toonast postikannet ehk ei saaks nimetada, oli sellegi eesmärk tuua inimestele kätte teated lähedastelt ja laiast ilmast kirjade ja ajalehtede kaudu.

Elu muutub, ka postikorraldus. Nii saab tänasest juba homme ajalugu.

Lugu avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga