Viimane kord, mil kodus heiskasime sini-must-valge rahvuslipu
Tõsi – sõjategevus oli siis Eestist veel üsna kaugel. Küla oli noortest ja keskealistest meestest tühjaks jäänud. Kõik nad sõdisid rindel nii ühel kui teisel poolel, aga selline oli eestlaste saatus.
Minu isa oli kooliõpetaja, kohaliku Mammaste algkooli juhataja, ema kodune. Peres oli kaks poissi – mina olin siis 6-aastane ja minu vend 10-aastane. Meid kasvatati isamaaliku kasvatuse vaimus. Oskasime mõlemad laulda „ Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, samuti „ Eesti lipp“, „ Mu isamaa armas“, „ Sind surmani“ ja veel mitmeid teisi isamaalisi laule, aga ka mitmeid üldtuntud levilaule, mis on lauldavad veel nüüdisajalgi.
Praegu tundub mulle isegi hämmastavana, kuidas minul, kui lapsel, kes polnud veel teismelinegi, said selgeks paljude isamaaliste laulude sõnad ja viis, seda enam, et neid laule oli mitmeid. Oskasin kõikide laulude viise, ka sõnu otsast lõpuni. Lugeda ma veel päriselt ei osanud, aga laulusõnu teadsin – need olid kindlalt peas ja viisid ka täiesti selged.
Küsin praegu endalt, et kuidas oli see toona ikkagi võimalik? Ja võimalik seletus on selle juurde ehk selline, et neid laule lauldi sellal nii sageli, et nad jäid seepärast ka hästi meelde. Neis lauludes oli palju selliseid sõnu, nagu „isamaa“, „rahvas“ jne. Üldse olid siis laulude tekstid eriti isamaalised. Võin öelda sedagi, et kuni 1949. aasta küüditamiseni lauldi maal pere keskel mõne tähtsündmuse puhul ikka veel isamaalikke laule, ehkki see oli ohtlik. Vabalt võis tollal lauda vaid „ Mu isamaa armas“, mida lauldi isegi kolhoosipidudel rahvamajades.
Nüüd tagasi 1942. aastasse.
Tollase kooli juurde kuulus koolitalu – koolihoone kõrval paiknesid laut, küün, ait, puukuur, kelder.
Kooliõu oli üsna avar, keset õue oli võrkpalliplats ja selle läheduses muruplats, kus kõrgus lipumast ehk lipuvarras, nagu seda siis nimetati.
Toona valiti lipuvardaks metsast pikk, sihvaks, ilma oksteta mänd või kuusk, see kooriti, immutati tublisti värnitsaga ja värviti valgeks ning paigaldati koolimaja murule. Mast ei puudutanud otse maapinda, ta kinnitus kahele maasse kaevatud maapinnast umbes 1 meetri kõrguste tugevate tugipostide vahele ja oli tikkpoltide ning mutritega nii kinnitatud, et masti sai vajadusel alla lasta, nt värvimiseks või ka vahetada, kui nt see oleks tuule käes murdunud. Lipuvardale olid kinnitatud rullikud ( plokid) ja neile tugev lipunöör koos lipuaasadega.
Lipu ühes otsas oli nöör, millel otsad olid pikemad, kui lipu laius. Lipu heiskamiseks kinnitati lipp maas nende nööride abil sõlmedega nööril asuvate aasade ( 2 metallist aasa) külge. Siis hakati maapinnalt plokiratastele toetuvat lipunööri ühes suunas tõmbama, kuni lipp oli tõusnud masti tippu, seal oli piiraja, kuhu lipp jäi pidama ning lipunöör seoti all lipuvarda küljes oleva nöörihoidja külge. Taoliste lipumastide aeg sai ümber 1944. aastal.
Praegu on kasutusel metallmastid ja siin esitatud tollase lipuvarda kirjeldus oli vahepalaks, andmaks teadmisi ka tollasest lipumastist ning lipu kinnitamisega seonduvast.
Mäletan, kuidas 24. veebruaril 1942 korraldas isa lipuheiskamise. Koolimajas momendil saksa sõdureid ei olnud, oli väike vahe. Hommikul äratas meid isa varakult, pidime enne kohvilauda riidesse panema ja koos isa ja emaga välja õule minema, sest isa ütles, et täna on pidupäev ja selle tähtpäeva puhul tuleb heisata Eesti Vabariigi sini-must- valge lipp.
Seisime lipuvarda juures rivis. Isa võttis lipu, sidus selle lipumasti küljes oleva nööri külge ja tõmbas siis lipu vardasse lehvima. Seal, kõrgel üleval, haaras tuul lipukanga kohe oma embusse, venitas kanga silmapilk lahti ja lipp hõljus kõrguses täies suuruses ja ilus. Siis laulsime koos ühe laulu, mis algas sõnadega: „ Kaunistagem, Eesti kojad, kolme kodu värviga.“ See oli Eesti lipulaul. Seisime kõik isa eeskujul veel veidike, olles suunanud pilgud lipule – see oli hetkeline austusavaldus masti heisatud rahvuslipule. Oli karge hommik, läksime jooksuga tuppa sooja.
Ma ei tea, miks see sündmus on nii eredalt meelde jäänud. Julgen arvata, et ma olin ka varem kodus meie rahvuslipu heiskamist näinud, aga ma lihtsalt ei mäleta enam neid juhtumeid. Tõsi, enam ei olnud Eesti Vabariiki, aga siiski sai rahvuslipp heisatud ja see sündmus jäi mulle esimeseks, üsna selgeks ja meeldejäävaks lipuheiskamiseks, aga ka sini-must-valge lipu viimaseks heiskamiseks kuni 1988. aastani.
Perega koos lipu heiskamine oli üks laste isamaalise kasvatuse osa, mis tugevdas armastust nii isamaa kui riigi, samuti riigilipu kui rahvusliku sümboolika vastu. Laste teadvusse jõudiski nii austus Eesti lipu vastu ja seeläbi ka armastus oma isamaa vastu isegi okupatsiooniajal.
Ma ei mäleta, et toona oleks olnud okupatsioonivõimudega mingit pahandust selle lipu pärast ja mulle tundub, et lipp lehvis õhtuni vardas, mil isa ta maha võttis, kuivama pani ja siis panipaika asetas.
Aga kordan, et see kirjeldatud sinimustvalge lipu heiskamine oli minu esimene tugev mälestus lapsepõlves toimunud eesti lipu heiskamisest.
Järgmine toimus alles peaaegu pool sajandit hiljem, s.o alles 1988. aastal. Ma ei olnud küll siis ise lipu heiskaja, aga olin pealtvaataja ja hüüdsin koos sadade inimestega nii valjult, kui jõudsin: „Elagu Eesti Vabariik!“. Siis sain ma kindla veendumuse, et Eesti saab taas vabaks.
Ja nüüd, olles jõudnud oma küpsuse tippu, mõistan ma, milline seos on laulul ja vabadusel. Laul on olnud loomulik osa meie elust ja laul on meid saatnud alates kõikidest lihtsatest toimingutest, kodustest sündmustest, kuid ka perepidupäevadel ja riigipühadel. Laulu kaudu me suudame tajuda oma vabaduse olemasolu, aga lauluga kaasneb ka vastutus.
Nii vabadus kui vastutus on lahutamatud, nad on paarilised ja kui me laulame on sinimustvalgest, siis sünnib sellest rõõmu ja vaimustust, ilma milleta poleks olnud ka meie laulvat revolutsiooni, mis oli üldine ja suurim vabadusetunnetus.
Lugu on avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga
