Viimane lehm ja piimapukk

Minu ema Hilda sündis 1911. a ja kasvas üles Lõuna-Eesti metsade sees. Vanematel oli talu, kus kasvatati loomi, hariti maad.

1938.a ta abiellus ja läks mehe kodu Leevakule elama. Seal tuli tal jälle lehmade ja teiste loomadega tegelda. Eriti hoolitses ta kaasavaraks saadud lehma „Siidi“ eest.

Edasi tulid kolhoosid ja Hildast sai ühislaudas lüpsja. Hommikul kell 3-4 üles ja kahe kilomeetri kaugusele tööle, siis kell 8 koju, oma lehm lüpsta ja ketti viia. Ruttu piim jahutada ja piimapuki otsa nõuga tõsta, kust autojuht ja laborant selle meiereisse viisid. Vahel tõid lõssi ka tagasi, millest putru keedeti ja hapendati.

Ema viis kodunt kaks lehma kolhoosikarja, ise kogu tee nuttes. Maha jäi üks lehm ja vasikas, mis oli kolhoosnikul lubatud pidada. Tahangi öelda, et lehmad olid ta elu. Kui tervis ja vanadus võttis võimust, viis poeg Vello viimase lehma 2005.a lihakombinaati.

Ema käis ikka piimapuki juures istumas, kirju sitsrätik peas. Lauta vaadates ütles: „Lehma ei olegi enam.“ Meil on pilt, kus viimane piimapukk ja viimane lehm, ikka au sees. Ema suri 2008.aastal,olles 97 aastane.