Suur ja vägev tigu ning pisut nooremad vennad Foto: Marju Vitkar

„Farmer,“ ütles Petkov enda kohta, kui Maalehe ja Germalo reisirahva oma hooviväravast sisse juhatas.

Farmeri teod olid siinsamas, maja taga. Kui labaselt öelda, siis elektritaras. See tiksus vaikselt, hoides niiviisi tigusid põgenemast.

Põgenemine võiks olla massiline, sest poolest tonnist tigudest, mida järeltulijate saamise huvides peetakse, peaks tärkama kaks miljonit uut elu.

Need elud pannakse 200-300 kaupa ruutmeetrile. 30% sureb peagi, ülejäänud söödetakse umbes saja päevaga nõnda priskeks, et prantslaste ning belglaste toidulauale kõlbavad. Aastas saadetakse lauale 8 – 10 tonni delikatessi.

Aga ka kartuli ning kaalikaga harjunud eestlane on kõva tigudevohmija, selgus. Eriti, kui tibake valget ning punast veini kõrvale pakkuda.

Algul läks nagu koolipoiste regi „Kevades“, aga kui hoog sisse saadi, tuli lahkumise tund ikka päris ootamatult.

Ka peremees oli hoogu sattunud ning keeras külaliste auks tigude vihmutamise kraanid lahti. Itaallased tigusid palja veega kasvatavadki – sööki otsigu va kojakandjad ise -, prantslased viskavad aga sööta ka lisaks.

Järgnes pikk jumalagajätt. Ikkagi viljelejad omavahel.