Fääride omapära koged kõige vahetumalt kohalikus peres elades
Oleme Kädi ja Kristine ning töötame mõlemad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sellesuvise puhkuse otsustasime veeta Fääridel, saabusime 27.06. ning viibime siin 21 päeva. Oleme sellised isepäised vandersellid, sestap ajame kogu asja omal käel.
Kuna tahtsime autentset kogemust, otsustasime siin elada kohaliku fäärlase juures, kelle leidsime Workaway kodulehelt. Seega alaline elukoht on meil siin ühes tillukeses külas.
Mõned meie arvates huvitavamad seigad ja infokillud:
Grindadráp ehk vaalajaht
Kokku on sel suvel toimunud 9 pilootvaala püüki, meie siinviibimise jooksul 6 (k.a see, mida Maalehe teine reisigrupp Torshavnis nägi). Meie oleme isiklikult osa saanud kahest (Tjornuvik ja Hvannasund) tänu meie võõrustajale, kes on siin ühiskondlikult väga tegus.
Tegemist on siis kohalike võimude reguleeritud tegevusega. Kui vaalapüügi luba antakse, siis mobiliseerivad mehed end Facebooki abil ning vaalad juhitakse paatidega randa, kus ülejäänud inimesed on juba vastas.
Kohalikel on vaalapüügis osalemiseks erinevate kategooriatega load, kes mida teha võib (nt pilootvaala haakimine, kaela läbilõikamine jms) ning nad peavad mingi aja tagant neid kategooriaid uuendama. Kategooriateta inimesed abistavad siis nö köieveol (vaala keha liigutamisel).
Hiljem liha jagatakse püügis osalejate vahel (nimed pannakse kirja). Teatud arv vaalasid läheb riigile, liha jagatakse erinevate asutuste vahel - hooldekodud, lastekodud jne. Pilootvaalajäänused lastakse tagasi vette. Kohalikud koguvad liha talvevarudeks - pekk soolatakse, liha sügavkülmutatakse.
Kohalik toit
Oleme ära jõudnud proovida pilootvaalaliha ja -peki, lõhe, tursa ja veel mingi kuivatatud kala.
Blábjørgi mägi
Sinna toimus kohalike plaaniline matk, millega me liitusime, äratades seal ainsate välismaalastena suurt huvi.
Taolisi giidiga ühismatkasid korraldatakse siin osades omavalitsustes iganädalaselt. Vaated olid suurepärased, aga matk ise oli ka pingutust nõudev. Paar päeva hiljem kuulsime, et kaks turisti olid sealsamas alla kukkunud (tõesti seal oli palju lahtiseid kivisid), kellest üks suri. Selliseid intsidente tuleb kahjuks tihedalt ette, et turistid lähevad omal käel matkama ning kukuvad kuskilt alla. Pinnas on kivine, muru on lopsakas ning tihtilugu märg ning tuuled on siin tugevad (mul ema ütleb alati, et söö rohkem, tuul puhub su ümber ning siin sain esimest korda aru, et see võib olla tõsi - Sorvagsvatnil ja Kalsoyl matkamas käies oli tuul ikka uskumatu!).
Kohalikud panevad matkama minnes selga oma kampsunid, sest lambavill erinevalt turistide sünteetikast ei libise.
Tuul kuni 75 m/s
Tuule teemal jätkates: suur osa elektrist toodetakse siin tuuleenergiast (aga kasutatakse ka hüdroenergiat). Külastasime tuuleparki, kus leidus ka tuulegeneraatori jalg - nimelt oli tuulegeneraator tugeva tuule käes ümber kukkunud. Irooniline, kas pole?
Tuuleiilid ulatuvad siin kuni 75 m/s, siis tuleb inimestel toas püsida ning igasugune vara fikseerida (ka autod, sest need võivad lendu minna). Maastikupildis on seda suure tuule esinemist ka märgata: aiamööblil ja prügikastide kaantel on suured kivid, batuudid on fikseeritud mitmete liivakanistritega jne. Samal põhjusel on mitmed abihooned ehitatud osaliselt maa sisse (paistab ainult katus), et tuul vähem kahju tekitaks.
Kohalikel on ütlus: “Kui sulle ei meeldi hetkeilm, siis oota 5 minutit.”
Kalsoy saar
Sinna on küll võimalik kergelt saada, kuid isegi nädalavahetusel oli seal turiste vähe ning saareke oma vaikuses idülliline (meie senine lemmik). Kohalikud turismi eriti ära ei kasuta - praamil pidime ise initsiatiivi üles näitama, et pileti eest makstud saaks ning tagasiteel ei leidnud me isegi piletimüüjat (võib-olla müüdi kohe edasi-tagasi pilet, ei tea).
Me oleme siin olnud juba kaks nädalat ning senini pole leidnud ühtegi avatud suveniiripoodi, isegi mitte Torshavnis, aga seal me olime ka pühapäeval.
Õlletehas
Käisime seal tuuril ja degusteerisime erinevaid Foroya Bjór õllesorte. Seal saime ka teada, et tulemas on kohaliku klubi B36 ja Nõmme Kalju jalkamatš.
Tehas on aastast 1888, olnud siiani sama suguvõsa käes ning praegu juhib seal vägesid juba kaheksas generatsioon.
Tehas on alustanud viskitootmisega ning plaanis on ka džinni valmiatamine. Ka toodab Foroya Bjór karastusjooke. Õlletehase tuuril kuulsime sellist vahvat nalja: “Sel aastal (1906 vist oli), kui naised said hääletamise õiguse, võeti vastu otsus alandada lubatud alkoholiprotsenti müüdavas õlles. Kuidas see õnnestus? Mehed olid parasjagu merel.”
Naisi napib
Mehi on siin Fääridel 2000 võrra rohkem kui naisi, mistõttu on paljud mehed vallalised. Mitmed naised lähevad Taani õppima, kust nad tihtilugu kodusaartele enam ei naase. Seetõttu on siin levimas endale kaasade leidmine Filipiinidelt.
Loodusest
Pole kiletiivalisi. Ei peeta neid lihtsalt, üle Atlandi lennata ei jaksa. Ning konteinerkastides tulnud pered tapetakse.
Kõik puud on sisse toodud, oleme näinud vaid üht väga väikest metsatukka Kalsoy saarel ning sellel oli ilusti aed umber ja kena puidust värav ees..
Oleme näinud ühte sibula ja tillipeenart, kuid seal polnud pooled taimed veel üles tulnud, olid ainult pakendipildid, mis tulema peaks (nt porgand). Kasvamas oleme näinud ainult salatit. Meie võõrustaja sõnul teised taimed praktiliselt ei kasva siin, mistõttu neid ka ei kasvatata.
Samas võiks ju proovida seda teha toas aknalaual? Tjah, ei tea, võib-olla pole ka seda harjumust.
Liiklusest
Saarestikus on neli valgusfoori. Kolm neist asuvad pealinnas.
Igal aastal juuli esimesel nädalal pannakse lillebuketid teeäärtesse mälestamaks inimesi, kes on seal hukkunud.
Liikunud oleme siin autoga, bussiga ja ka hääletanud. Viimasega on meil ainult positiivsed kogemused - esimesel korral võeti meid lihtsalt tee äärest peale, kui me seal kõndisime, teisel korral oli meil ka plaan hääletada ning juba pöidla tõstmise peale peatus kohe esimene auto. Armas on see, kuidas iga fäärlane, kellega oleme kohtunud, on otsustanud meile Fääride kohta mingit infot hakata jagama.
Ees ootab meid veel G! Festival, mis toimub kõrvalkülas. Külastajate arv on seal eeldatavasti ligikaudu 10 000. The Times ja The Sunday Times on G! Festivali nimetanud viie parima Euroopa Festivali hulka.
