Madeira on mägine maa, kus söödava kraami kasvatamiseks tuleb rajada terrassid ja siis neid käsitsi harida. Kui lehmad saaksid vabalt ringi jalutada, võiksid nad suure vaeva vilja nahka pista. Seetõttu peetakse lehmi majakestes, kusjuures igal loomal on oma maja, kuhu talle tuuakse sööt ja kus teda käiakse lüpsmas.

„Vangla!“
„Loomapiinamine!“
„Oh, kui õudne!“ kosti selle peale reisiliste seast pahaseid hüüatusi.

Tegelikult elavad lehmad ka Eesti suuremates farmides laudas, kust nad väljas ei käi, sööt tuuakse ette ja lehmi lüpstakse ka seal. Ainult et loomadele ei avane akendest nii hunnitud vaated, nagu Madeiral orunõlval elavatele suguõdedele.

Vanasti elasid inimesed aga kolmnurksetes õlgkatusega majades, mida praegu näeb Santanas. Väljast vaadates tundub see hoone väike, kuid seest üllatavalt suur – alumisel korrusel on kaks tuba, tõsi, tagumine on pime tuba ehk ilma aknata. Kolmnurga ülemises otsas on aga laste magamisasemed ehk siis poolik teine korrus. Kööki sellises õlgkatusega majakeses muidugi ei ole, see oleks olnud liiga tuleohtlik. Tegu oli pigem magamise kohaga.