Keegi mängib ja keegi pillab mütsi sisse penne. Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Esimesed paar päeva on läinud kiireks sisseelamiseks ning endalegi märkamatult oleme tasapisi hakanud järjest paremini kohalike kangest keelemurdest aru saama. See, et mõnd asja tuleb paluda öelda mitu korda, on siiski üsna tavaline.

Ega see muidugi mingi üllatus pole ja siinsed šotlased näivad olevat sellega harjunud, viskavad aeg-ajalt isegi nalja.

Muljed on siiani igati head.

“Küll on hea, et ma tulin ja seda oma silmaga näen,” ütles Lääne-Virumaalt reisile tulnud Imbi, mõeldes just Edinburghile iseloomulikku arhitektuuri. “Sellist asja oleks küll väga raske kirjeldada.”

Edinburghi õhus on midagi, mis soosib kirjutamist ja kirjanikke — selles Tallinna suuruses linnas toimub kümneid tuhandeid kirjutamise ja raamatutega seotud üritusi ning samuti on siit pärit suur hulk krimikirjanikke.

Germalo giid Heigo Sahk teadis öelda, et šotlased on ka tublid lugejad ning võtavad raamatu kätte sagedamini kui inglased.

Näis-näis. Ehk saab mõni reisisell siit inspiratsiooni ning paneb meid kõiki raamatusse.

Nüüd aga edasi põhja poole: täna asume teele Blairi lossi poole.

Reisil saab pilku peal hoida reisiblogi kaudu.

Reisi teine päev:

Reisi esimene päev: