Foto: Kristiina Viiron

Reisi neljandal päeval käisime Siberi setude külas. Haida küla saab tuleval aastal 120 ning selle esimesed asukad olid setud, kes kolisid Siberisse, kuna seal said nad omale maa. Kuulsime seto leelot ja saime omajagu handsat juua.

Külas on raamatukogu, arstipunkt, hoolitsetakse vanade inimeste eest. Jagub maad, mida harida.

Enamik majadest on ehitatud setude traditsioonide kohaselt. Majad on palkidest, suurem osa aknaid on tänava poole, hoovi pääseb läbi laia ja värvilise värava. Slaavi kombe kohaselt on paljud aknaraamid sinised.

Reisi viies päev viis meid esmalt Ovsyanka külla, kus elas ja töötas kuulus Vene kirjanik Viktor Astafjev. Küla teiseks suureks vaatamisväärsuseks on vaateplatvorm, kus saab imetleda võimast Jenisseid ja ümbritsevaid mägesid.

Sealt edasi viis teekond Divnogorskisse, linna, mis tähendab tõlkes Jumalikke Mägesid. Divnogorskis asub ka võimas hüdroelektrijaam, mida hakati ehitama 1957. aastal.

Et tühi kott ei seisa püsti, järgnes uhhaa valmistamise meistriklass, kus saime selgeks, kuidas keeta kalasuppi Siberi moodi.


Reisi kuuendal päeval ja ühtlasi Siberis viibimise viimasel päeval ootas meid ees 150 kilomeetri pikkune sõit Atšinskisse. See linn on üks vanemaid asustatud alasid Siberis.

Esimesed kindlustusehitised saadi valmis 1641. aastal. See oli aeg, kui vene põlluharijad liikusid uute viljakate maade otsinguil Siberisse. Valitsus soosis maade hõivamist Siberis, kuid 19. sajandil ei olnud valitsusel enam selget pilti, kuidas peaks Siberit asustama, et alaline elanikkond kasvaks. Oma tegematajätmisi üritati korvata sellega, et Siberisse saadeti asumisele kriminaalkurjategijaid ja valitsusele ebamugavaid tegelasi.

Loe kogu reisi kohta pikemalt reisiblogist.