Isegi Bulgaaria toonane valitseja saabus, kaasas meelehea nii toidu kui ka väärtasjade näol. Ivan, see kõik juhtus küll rohkem kui 1000 aastat tagasi, läks talle vastu, aga jäi valitseja visiidi suhtes jahedaks. Mehed lähenesid, kummardasid teineteise poole, siis läks aga valitseja tagasi. Ivanile oleks lähem läbisaamine temaga liig maine tundunud.

Kui aga Ivani maine teekond lõppes, polnud sündmused sealmail, keset mägesid ja metsi sugugi otsa saanud. „Teeme siia kloostri,“ otsustasid Ivani austajad. Ning tegidki.

Klooster on Rilas tänapäevani, elanud läbi võõramaised vallutajad ning hoonete põlemised. Viimati põleti aastal 1833, järgmise 30 aasta jooksul ehitati see uuesti üles.

Ilus klooster, kuidagi taeva poole avanev, kerge hingusega. Tegutseb, aga võtab ka külalisi vastu ning müüb püha vett hinnaga 1 leev ehk umbes pool eurot pudel.

Selle kloostri taga, väidetavasti paigas, kus Ivan ja valitseja teineteisele kummardasid, võttis Maalehe ja Germalo reisiseltskond nõuks pidada väikese pikniku.

Ilus piknik sai: oja vulises, jutt voolas. Et jutt paremini voolaks, võeti ka mõni lonks imehead kohalikku veini. Aga see oli tõesti mitte eesmärk, vaid abinõu. Pärast lauldi, sealhulgas ka nukraid laule nagu kloostrist tulemise korral paslik.