Kirik Foto: Marju Vitkar

Bulgaariaga ning Maalehe reisiseltskonnaga on sama lugu. Ükskõik, mitu kilomeetrit sa sõidad mööda mõõtmatuna tunduva Musta mere äärt või ükskõik kui kaua vaatad norguspäi koristamist ootavaid lõputuid päevalillepõlde, ikka jõuad lõpuks kirikusse või kloostrisse.

Kõige tihedam tundus kirikute võrk Musta mere ääres Päikeserannikul asuvas Nesebaris, mis asjatundjate väitel on üks vanimaid linnu Euroopas. Linnasüda kuulub 1983. aastast UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Ning seda pärandit on siin tõesti küllaga.

Nesebari kirikud oli hoopis teistmoodi kui need, mis Maarjamaa kihelkonnakeskustes oma teravikke taeva poole saadavad. Need on madalad paekivi-telliskivihooned. Jah, lugesite õigesti. Paekihid vahelduvad müüre kaunistavate mustriks laotud punaste tellistega.

Teiseks on sealsed pühakojad tõesti hämmastavalt madalad. Jah, muidugi oli inimeste keskmine kasv nende hoonete valmimise ajal mitukümmend sentimeetrit praegusest tagasihoidlikum, aga ikkagi. Ega pühad ruumid pole mõeldud selleks, et ihu ära mahuks, vaid et hing end siin vabalt tunda saaks.

Ühe põhjusena, miks kirikud siin nii madalad, viipavad õigeusklikud bulgaarlased käega türklaste poole. Need valitsesid siin viissada aastat ega olnud muidugi huvitatud, et kohaliku rahva kiriku katus nende minarettidest üle ulatuks.

Parem muidugi, kui bulgaarlane üldse uusi pühakodasid poleks ehitanud, aga noh, mõnikord anti eritingimustel ka eriluba. Tehke, aga vaadake, et liiga silma ei jää.

Tuleb veel praegugi tunnistada, et mitmel pool sai see eesmärk ka vägagi täidetud. Nesebaris jalutasime mööda hoonest, mida juhul, kui selle ümbrus poleks mineviku näitlikustamiseks lahti kaevatud, võinuks madalaks linnamajaks pidada. Vähemalt pool hoonest oli allpool maapinda.

Mis Nesebari muid vaatamisväärsusi puudutab, siis lühikesse rannajuppi võite korraks kaeda ja tõdeda, et kivine põhi takistab nauditavat vetteminekut. Ülejäänud linn, mis mittekohalikule autosõiduks suletud, on aga täidetud maitsmis- ja ostmisväärtustega.