Hulkuv ja pisut vigastatud koer Foto: Marju Vitkar

Bulgaarlasel koerte suhtes niisuguseid reegleid ei tundu olevat. Kui inimese parim sõber soovib ringi kõndida, las ta kõnnib. Tahab palavaga tänavakaupmehe leti alla pikali visata, no las loomakene ometi olla! Teise leti all vedeleb ju samasugune. Paar letitäit eemal kolmas. Palav ilm ka, muidu ehk haugukski suutäie.

Tõugu pole, pabereid ei vaevu niisuguse kohta keegi kirjutama, aga hing on antud ja elada tuleb.

Bulgaarias tundub hulkuv ning iseendale süüa otsiv koer täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. Tuleb peatunud ekskursioonibussi juurde ja vaatab ringi, kas ehk leivapalukene kusagilt ei lenda.

Muidugi lendab. Endast nõrgemat aidates ostame ju endale vaimset vabadust. Ning seda ei saa kunagi küllalt.

Ei saa öelda, et hulkuv koer Bulgaaria tänavapildis just igapäevane oleks. Aga probleem ta selles riigis on, kinnitavad bulgaarlased ise. Ning parem on, kui turist ja koer teineteisele aupaklikust kaugusest kummardavad. Vähemalt nii soovitas Maalehe reisigrupi giid Tea Reinvald.

Grupi giid Tea Reinvald hulkuvat koera uudistamas
Foto: Marju Vitkar