Kõikide siit pärinevate tagasitulekut siiski oodatakse, sündigu see kasvõi põlvkondi hiljem. Tõestuseks on sellesama Kökari kalmistu nurgas tihedates ridades seisvad ristid. Riste ei visata prügihunniku kõrvale nagu Eestis mõnel pool tavaks, vaid jäetakse alles: kui keegi tõesti otsib teed tagasi, leiab ta kalmistult kasvõi oma esivanemate hauatähise.

Leidub ka neid, kes oma elu mujal elanuna säilmed kodusesse mulda lasevad sängitada. Kökaril võib see sündida kasvõi surnuaiatee ääres seisva lameda pikliku kivi pärast, millele puusärk enne kalmistule kandmist korraks asetatakse. Nii on see kivi kökarilaste viimane puhkepaik siinilmas.

Üldse tundub ahvenamaalastel olevat elu ja surma filosoofia pisut teine kui mujal. Kökari kalmistul tõestab seda ka kohalike püstitatud mälestusmärk neile eestlastele, kes Teise Maailmasõja ajal venelaste eest põgenedes merre jäid.

Kuskohast kökarilased aga üldse võtsid, et hulk eestlasi siis merre jäi? Ühelt poolt tõsiasjast, et hulk eestlasi jõudis ka elusana saare kivisele rannale. Teiselt poolt tõdemusest, et meri uhub rannale ka need, kelle enda jalg enam sammuks ei tõuse.

Ahvenamaalastele on olnud tähtis oma hauatähisele lasta raiuda ka amet, mida nad maises elus pidasid. Põllumehi tähistava "bondeni" leiab mitmel ja mitmel kivil. Võrdluseks: kui palju võiks põllumehi olla Eesti surnuaedadel? Ilmselt lõputult. Aga kui paljudele oleks auasjaks see amet kivisse raiuda?

Kindlasti on siinsete kalmistute auväärsemad surnud aga "kapten" ning "kaptenshustru" - kapteni naine.  Sage on ka "sjöman" - meremees.

Ühel Föglo 555st saarest on aga ka kalmistu, kus vähemalt turistid ei käi. See on rajatud kunagise haigla juurde, kuhu viidi need haiged, kes tõenäoliselt enam tagasi ei pöördunud. Kuigi Gloskaril ametlikult ja avalikult ei käida, on siiski andmeid, et mitmete lootusetute haigetena surnute sugulased käivad ka sealsel kalmistul haudu korras hoidmas.