Viienda päeva esimene peatus oli Cabo Girão’s, kus on kõrguse poolest maailmas teine merekalju (589 m). Sinna on ehitatud uhke vaateplatvorm, millel on veidi ebamugav klaaspõrand – mitte just eriline lemmik neile, kellele selline kõrgus väga ei meeldi.

Üldse on viiendast päevast on keeruline midagi eelistada – käik banaanikasvandusse on kindlasti meeldejääv, sest sellest rohttaimest ja kuidas ikkagi kobar banaane suureks ja küpseks saab, palju varem ei teatud. Banaan pole ju porgand, et paned kevadel seemne maha ja sügisel võtad saagi – tööd on sellega tublisti.

Kuna keegi oli selle ette võtnud, siis sai teha hulga pilte, mille keskel troonis auesimehena pirakas banaanikobar.

Väga vaatemänguline oli tõus keskmäeplatoole – Paúl da Serrale, mis on kõige laugjam ala kogu saarel. Sinna taheti kunagi seetõttu isegi lennuvälja rajada, kuid kõrgete mägede keskel oleks alailma udu ja kuidas kõik reisijad seal enam kui tuhande meetri kõrguselt alla ja üles sõidutada? Mägiteed on kitsad ja käänulised.

Suurte puis-eerikate ja mustikapõõsastega ääristatud tee pakkus lummavaid vaateid ja mõningast kodusust lisas platool tatsav lehmakari.

Korralik maiuspala ootas külas nimega Porto Moniz, kus on omapärased looduslikud mereveebasseinid, mis on moodustunud laavast miljoneid aastaid tagasi.

Lihtsalt öeldes saavad inimesed seal turvaliselt ookeanis solistada, sest sellist liivaranda nagu Hiiumaal näiteks Luidjal leiab, Madeiral naljalt pole. Ookeanilained on aga tugevad ja kivisel rannal võib nende tõugata jäädes kergesti viga saada. Ka basseinidesse mürtsatas üle serva veevooge, millega mõnedki mehed-naised vastakuti püüdsid seista. See maksis mõned paarid prille, mis jäidki kadunuks ning vaevu õnnestus haarata pükstest, mida lained endaga otse ujujate jalast kippusid viima.

Rahulikemas basseini osades küll seda muret polnud ning sealt sai jälgida, kuidas lained vastu kive lüües uhkeid vahusambaid tekitavad.
Suurepärane kogemus!