Camcha on kuulus oma vitspunutiste poolest ja mitte asjata – sealsed meistrid on suutnud punuda kõiksugu loomakujusid, isegi piraka laeva ja kõikvõimalikku mööblit. Ent kuhu sa keset reisi ikka kahemeetrise kaelkirjakuga lähed? Nii jäi enamik šedöövreid reisilistest poodi.

Südamed röövis aga Madeira kõrguselt kolmas tipp Pico do Arieiro (1818 m). Tee sinna läks võidu raske pilvega, mis kahjuks võitis ja jõudis kohale enne Maalehe bussi. Nii jäi nägemata paljukiidetud vaade, kuid udusse uppunud mäetipp oli ikkagi uskumatult tore. Üks reisisell sattus koguni nii hoogu, et lippas järele keerukale retkele suunduvale matkagrupile, sai aga õnneks eksitusest peagi aru ning tuli udus seikleva siilikesena omade manu tagasi.

Pärast korralikku kõhutäit ühes väikeses külakeses vaadati suhkruroo-veskit mis tänaseni töös on ja kus toodetakse roo-mett ning rummi. Kõige huvitavam oli teha endast pilte hiiglaslike rummivaatide juures ja tegelikult läks veskist enam aega mühiseva ookeani ääres.

Egas iga päev saa siis ookeaniga tõtt vaadata ja mustal vulkaanililiival kõndida.

Ent punkt oli panna Püha Laurentiuse poolsaare võimsatel mustavatel kaljudel, mis tõi meelde seriaali „Poldark“.

Kas meie siis halvemad oleme ja ei suudaks samasugust hitti kokku mõelda, kui vaid säärased vaated oleks? Tuleb vaid leida dramaatiline kangelanna, tema ustav sõbranna, kõigele kaasa elav külarahvas ning sümpaatne meeskangelane, kes algul on pisut karune ja tõrges, kuid siis muutub heaks ja lõpp on õnnelik.

Kas on soovijaid võtetel osalema?