Teekond Palermosse algas pool üheksa hommikul. Esialgu tekkis mõte, miks nii vara, kuna Palermo on vaid 24 km kaugusel. Peagi selgus ka põhjus - hommikused ummikud. Seetõttu võttis teekonna läbimine kaks korda rohkem aega kui tavaliselt.

Tugevama jõud maksab

Palermo üllatas ja ehmatas kohe oma liiklusega. Giid Ott Sandrak lohutas, et Napolis on veel hullem. Nii mõnigi mees pidi aga tunnistama, et tema küll roolis ei tahaks istuda. Reisiline Toivo võttis asja väga kenasti kokku: "Ühel hakkas parem külg sügelema ning tõmbas ette. Ei mingit suunda ega tere."

Just selline see liiklus oligi. Mina ei saa küll aru, kelle jaoks need valgusfoorid ja liiklusmärgid seal üldse on. Nähtavasti turistide jaoks. Samas parem, kui neid poleks, sest tekitavad vaid segadust. Kehtis üks reegel: kui saad, siis sõida. Pole oluline, kellel peatee, kellel roheline tuli, kellel eesõigus vms. Kõige parem oli rollerite elu: kui vasakult ei saa, siis sõidab paremalt mööda või kõnniteelt, aga minema saab kiiresti. Kui tahad kõrvalteelt peateele saada, siis pole muud, kui trügi aga. Samas käis see kõik teatud elegantsiga ning tuututamist küll oli, kuid võinuks olla ka oluliselt rohkem.

Tuleb tunnistada, et kuigi seigeldi ühest reast teise ja trügiti vahele, siis ometigi toimus kogu aeg edasiliikumine. Meie bussijuhid on suurepärased ning pidevas sentimeetrite mängus tulid kindlate võitjatena välja.

Palermos on kohe kindlasti väga hea minek auto küljepeeglitel. Julgelt kolmandikul olid need puudu või katki. Autod ise on ka parasjagu ära mõlgitud, kuigi liiklust arvestades oodanuks hullemat pilti.

Jalakäijatel on ka üsna raske elu. Tuleb end võrdväärselt autodega kehtestada ehk astuda teele (mitte nüüd auto ette, vaid end nähtavaks teha) ja püüda neid sel moel peatuma saada. Tee ületamine on parasjagu katsumus, sest kannatust neil autojuhtidel suurt pole ning kui vaid saavad, sõidavad kohe edasi.

Palermos ehmatasid taaskord metsikud prügihunnikud. Ei tea, kas neil on mingi kindel päev ka, kui prügi koristatakse? Igatahes kõik prügikastid ajasid üle ja olid ümbritsetud kottidega.

Sandraku sõnul ei pea Palermos tänavakuritegevuse pärast väga muretsema. Üksiküritajad eriti löögile ei saa, kuna ka seda äri kontrollib maffia. Tema sõnul on tänavakuritegevus probleem rohkem ida osas. Õnneks meie bussil polnud nendega mingisugust kokkupuudet ning kõikide maine vara jäi alles.

Sõna maffia pärineb sitsiilia murrakust ning esialgselt olid need salaseltsid võõraste vastu, selgitas Sandrak. Liikmeid ühendas vaikimisvanne ning keeldumine koostööst ametnikega. Põhjus oli eelkõige selles, et ametnikud olid peamiselt võõramaalased.

8000 surnukeha katakombides

Esmane külastuskäik oli kaputsiinide kloostri katakombidesse, kuhu maeti inimesi aastatel 1599-1881. Seal oli mehi, naisi ja lapsi, nii arste kui juriste, nii munkasid kui tavainimesi. Katakombides on väljas umbes 8000 surnukeha. Kindlasti on see omaette kogemus neid vaadata, kuid teist korda neid luukeresid vaatama ei kipu. Tegelikult polnud tegemist sõna otseses mõttes luukeredega, kuna neil kõigil olid riided seljas.

Kõrval asus ka surnuaed, mis erineb totaalselt meie tavapärastest surnuaedadest. Kõik on kivi: nii hauaplaadid kui ka kabelid. Rikkamad ei mata oma esivanemaid mitte tavapärasesse hauda, vaid ehitavad spetsiaalsed kabelid, kus siis käiakse lilli viimas ja palvetamas kadunukeste piltide ees. Enamik kabeleid oli lukustatud, mõnel lausa tabalukk ees.

Samuti sai käidud kuninga palees, kus praegusel ajal tegutseb parlament. Kahjuks läks kogu põnev jutt selle suurepärase koha kohta kaduma, sest ekskursiooni viis läbi kohalik giid, kes rääkis vaid sitsiilia keeles (või oli see itaalia). Loss ise on ehitatud 12. sajandil ning sealses kabelis on taas võimalus vaadata imelisi mosaiigipilte.

Väga võimsa elamuse jättis Giordano Garibaldi ehk Garibaldi aed. Seal kasvavad viigipuud on Itaalia ühed suurimad. Vähemalt nii väitis juba Henrik Relve ajakirjas Horisont aastal 2001. Viigipuud võtavad oma võimsusega hingetuks. Relve kirjutas oma artiklis, et mõõtis suurima puu ümbermõõduks toona 15,4 meetrit. Kindlasti on need tänaseks oluliselt suuremad.

Viigipuud kasvavad väga eriliselt: lisaks alt üles kasvamisele, kasvavad nad ka ülalt alla. Ehk õhujuured, mis jõuavad maapinnani, juurduvad ning puu saab ühe tüve juurde.

Palermos üritasime süüa ka midagi kohalikku. Võtsin ühe spagetti eine küpsetatud anšoovistega. Ega valikut eriti olnud, kuna kõik kohad pannakse kell 15-16 kinni ning avatakse taas 19-20. Seega tuli süüa klohas, mis oli avatud. Igatahes sai võetud need spagetid. No kui see on tõesti traditsiooniline toit, siis ... Ei saanud maitseelamust. Magustoiduks sai teisest kohast võetud jäätis, mis ka ei olnud väga suur õnnestumine. Tundub, et täna lihtsalt vedas toitudega viltu. Eile sai proovitud samuti jäätist, kuid see oli ikka kordades parem.

Spagettide hinnad jäid vahemikku 8-9 eurot. 0,5 liitrit veini maksis 4 eurot ning pudel vett 2 eurot. Lihatoite tellides tuleb arvestada, et kõik muu tuleb juurde tellida. Nt friikartulite portsjon maksis 3 eurot. Ja siis arvestati muidugi sisse ka coperti ehk raha selle eest, et laud on kaetud, nõud laual jne. Vähemalt nii selgitas reisijuht selle termini tähendust. No ma võinuks ka laudlinast ja salvrätikust muidugi loobuda.

Päeval sai käidud ka kohalikul turul. Erinevalt tavapärasest turust, kus putkad on ühes suures kohas koos või lausa ühe katuse all, jagunesid need müügikohad mööda tänavaid laiali. Seal müüdi küll kõike. Suuremas enamuses siiski puu- ja juurvilju. Kui ahvatlevad need olid. Värskus pakatas igas puuviljas. Nektariinid ja virsikud paistsid lausa suus sulavat. Hinnad erinesid müüjate kaupa. Nii maksis näiteks ühel virsiku kilo 0,7 eurot, teisel aga 1 euro (eile tuli Cefalu linnas maksta 2 eurot kilo eest). Pirni kilohind oli 1.60. Oliividel näiteks 4 eurot. Väike sai maksis 25 senti.

Vihm ja üleujutused

Päeval, kuskil 15 paiku, hakkas taevast alla langema tohutu suuri veepiisku. Peagi järgnes paduvihm ning äike. See oli nii tugev, et väiksemad tänavad olid isegi linnas vee all. Kuiva jalaga ei pääsenud keegi. Mõnes kohas tuli ronida mööda aiaääri, et mitte sumbata mustas ja mudases vees. Lisaks sellele suutis vihm tekitada ka paraja üleujutuse kõrvalteedel, mis viisid kiirteele.

Seega üritades pääseda linnast tagasi hotelli, tuli lausa kahest kohast tagasi pöörata, sest teed olid suletud. Vesi oli nii kõrge, et sealt lihtsalt ei pääsenud läbi. Mõnetunnine intensiivne sadu ning mägedest tulevad veed suutsid liikluse ikka väga sassi ajada.

Lõpuks aga jõudsime hotelli ning lõpp hea, kõik hea.