Kuna piirikontrolliga läks pisut aega, kiskus pikk päevatee vägisi öösse. Kujutasime ette, et saabume uinuvasse linna.

Jah, äärelinnad uinusid tõesti pimeduse varjus, aga kesklinnas kees elu. Haamer lõi alasile, tsemendikotid kukkusid kärule. Ning ehitusele kaupa toonud auto oli bussil nii täpselt ees, et mööda pääsemiseks pidi juhendaja palkama.

Makedoonia elab ja ehitab. Vähemalt pealinn. Uued hooned kerkivad robinal, nende vahele aga pillutatakse kõiksugu vägevaid ausambaid. Et vaadake, millega see tilluke riik uhkustada võib. Makedoonia Aleksandri, Aleksander Suure endaga.

Ükskõik, et Makedoonia Sass polnud sugugi siin praegu elava rahva liige, hea on ikka tunda, et tänane on parem kui eilne ning homne parem kui tänane. Kui kunstiks pole mahti, põruta maitsetu plagiaadiga, aga peaasi, et põrutad. Pole tähtis, kui maitsev supp tulel on, peaasi, et keeb mulinal.

Tulemused on silmaga näha ning kõrvaga kuulda. Noored voolasid mööda linna jalakäijate tänavat, istusid kohvikutes, kuulasid ja mängisid muusikat. Hea on olla vaba inimene vabal maal, mis lubab, et homne on ilusam ja parem.

Olgu siiski öeldud, et mitmel pool mujal sellist hoogu silma ei hakanud. Aga eks pealinn ning tema peatänav peagi olema riigi elu vedur.
Ehitus tänaval