Maaleht Marokos. Foto: Silja Lättemäe
Hoia end Maalehe reisisellide juhtumistega sügiseses Marokos, mida vahendavad ajakirjanikud Silja Lättemäe ja Kristiina Viiron, kursis otseblogi vahendusel:

Maroko - riik piki rannariba ookeani ja kõrbe vahel

Maroko on islamiriik, 75% elanikest on araablased, lisaks elavad siin berberid, aafriklased, juudid jt. rahvused.

UNESCO maailmapärandi nimistusse on kantud Tallinna vanalinn, oleme selle üle uhked. Marokost on aga UNESCO maailmapärandi nimistus koguni üheksa erinevat vanalinna ehk mediinat. Need on Fesi, Marrakechi, Tetouani, Essaouira vanalinn, ajalooline linn Meknes, Maroko ajalooline linn ja pealinn Rabat, portugallaste linn El Jadida, kindlusküla Ait-Ben Haddou ja Volubilise arheoloogiline koht.

Enamus linnu on pikitud Atlandi ookeani rannikule või lähistele.

Marokot kirjeldatakse ka kui puud, mille juured on Aafrika mullas, ent oksad hõljuvad Euroopa tuultes. Ehk teisisõnu, siin saab turist näha mitmetuhandeaastast ajalugu ja traditsioone kõrvuti moodsa arhitektuuri ja euroopaliku elukorraldusega.

Germalo reisibüroo tutvustab Marokot järgmiselt: „Maroko pakub silmale kõikvõimalikke vikerkaarevärve - punane linn Marrakech, valge Casablanca, ookrivärvi või rohelised seedrimetsadega kaetud mäed ja linnade kirjud soukid ehk turuväljakud.“

Oma ringreisil tutvume kuurortlinna Agadiriga, kus on kilomeetrite pikkused liivarannad, ajalooline kalaturg ja sadam. Uudistame berberi külasid, tutvume berberite traditsioonide ja kultuuriga. Käime ära ka muinasjutulises Marrakechis ja kuulsas valges linnas Casablancas.

Kas tõesti kunstnike paradiis?

Maroko on reisisihiks olnud enne II maailmasõda ka mitmetele nimekatele kirjanikele, kunstnikele nagu Friedebert Tuglas, Aino Kallas, Eduard Viiralt.

Viiralt viibis pikemalt Marrakechis 1938. aastal, kuhu saabus Pariisist. Väga tuntuks on saanud Eduard Viiralti Marrakechis tehtud töö “Berberi tüdruk kaameliga”, samuti “Kaameli pea”, berberi laste seeria jt.

Maroko muljed ja õhustik avaldasid meie kuulsaimale graafikule Eduard Viiraltile nii sügavat mõju, et ka kodumaal tagasi olles möödusid paar aastat tema loomingu seisukohalt Maroko elamuste tähe all.

Kunstikriitikud on märkinud, et Edurad Viiralti „Berberi tüdruk kaameliga“, mis on loodud kodumaal, kannab seletamatut nukrust kaotatud paradiisi järele. Nii suur olnud kunstniku igatsus selle paradiisi järele, et oma Maroko reisimuljed lõpetanud ta alati sõnadega: „Kui sinna veel tagasi saaks ....“

Marokos 1928. aastal ringi reisinud Friedebert Tuglas oli oma reisikirjeldustes märksa kriitilisem, nimetades näiteks Casablancat linn-šampinjoniks, kuna see on kasvanud kehvast rannaalevist palavikuliselt elavaks suurlinnaks.

Sealse maa kombeid kirjeldas aga Tuglas järgmiselt: „Igal õhtupoolikul peale kella nelja koguneb turule rohkesti inimesi, kes istuvad maha amfiteatri moodi ringi. Keskele asub novellist, kes improviseerib kuulajaskonnale „1001 öö“ laadis pikki lugusid. Surmavaikus on publikus, kuulatakse sageli hinge pidades. Ja jutustaja, see on terve oma olemusega, nii hinge kui ihuga ettekantava pala küljes.“

Casablanca on kogunud kuulsust ka samanimelise filmi järgi.

Hollywoodis 1942. aastal linastunud romantilises draamas „Casablanca“ mängisid peaosades Ingrid Bergman ja Humphrey Bogart. Film on pälvinud 1944. aastal koguni kolm Oscarit ja seda linateost peetakse kõigi aegade üheks kuulsamaks filmiks. 1930. aastail linastunud filmis „Morocco“ mängisid aga peaosi Marlene Dietrich ja Gary Cooper.

Tänapäeva kuulustest on aga Maroko ja eriti Marrakech inspireerinud näiteks maailmakuulsat prantsuse moeloojat ja disainerit Yves Saint-Laurenti, kes olnud äärmiselt võlutud araabia värvidest ja melust, kandes selle värvikirevuse üle ka oma loomingusse.