Natuke räämas ja lagunema kippuvad liivakarva majakesed Cefalu mägilinna lainevahusel rannajoonel on iseloomulikud kogu Sitsiilia saarele. Foto: Sven Arbet

AIME OTS

Suurima elamuse jättis Etna vulkaanile ronimine. Algul arvasin, et ma ei jaksa sinna üles minna, aga olen väga õnnelik, et ikkagi jõudsin, ehkki ähkisin ja puhkisin nagu auruvedur.

Gondliga üles sõites ja alla vaadates nägi maapind paljude eri värvi lilledega välja nagu kirev kiviktaimla.

Üllatas see, et Sitsiilia maastik oli nii mägine. Ja see, et meil õnnestus rannas ujumas käia, lausa kolm korda.

See oli mul 12. kord Maalehega reisimas käia – ma ei raatsi ühtegi vahele jätta. Olen oma nime uuele sõidule alati juba eelmise lõpus kirja pannud.

Aga rahalise olukorra tõttu ei oska öelda, kas järgmisele reisile enam minna saan. Oleks tore, kui võidaksin lugejareisi, siis läheksin kindlasti.

REET SAMMUL

Kõige sügavama elamuse jättis muidugi Etna. Palermo katakombid, kus sadu muumiaid, oli väga huvitav kogemus – et kuidas mungad on viitsinud inimesi sel moel säilitada.

Hirmutav elamus see polnud, sest olen arstiteaduskonna lõpetanud ja surnukehi küllalt näinud.

Meeldejääv oli käik mudavanni Vulcano saarel – ega ma sinna muidu poleks läinud, kui Maalehe fotograaf poleks sikutanud. Ma küll ei kahetse, et seal käisin, aga arvasin enne, et tegu on ilusama kohaga – et vähemalt katus on pea kohal. Tegelikult nägi mudavann välja nagu tavaline poriloik. See lõhnas väävli järele, mis imbus nii sügavale nahapooridesse, et voodilinad lõhnasid veel mitu päeva.

ARVO SULENGO

Kindlasti matk kõrgele mäkke Etna vulkaani kraatrite juurde, kus oli väga külm. Kuidas seal udu alla laskus ja ühekorraga enam midagi näha ei olnud.

Laevasõit Lipari saartele, mille jooksul saime parajad sahmakad vett kaela, ja muidugi saared ise – eriti Vulcano oma mudavanniga.

Maalehe reisidest oli Sitsiilia mul kolmas ja kindlasti lähen ka järgmisele. Eriti meeldib mulle reisiseltskond, kelle hulgas on juba palju vanu tuttavaid eelmistest kordadest.

EVI KURESOO

Mulle meeldis reisil kõik. Sitsiilia ajalugu on nii pikk ja huvitav oma arvukate valitsejate ja eri rahvustega. Mitmekesine loodus, palju puuvilju. Minul on nõrkus suurte lillevaaside ja -kompositsioonide vastu – neid oli Sitsiilias väga palju.

Loomulikult käisin ka Etna tipus ära – jaksasin küll, kuigi olen 85aastane. Reis ei väsitanud mind, sest mul läheb väsimus ruttu üle ja taastun kergesti. Võiks juba järgmisele reisile minna.

LIISI EVERT

Vulcano saare musta liivaga rand oli väga põnev, Eestis midagi sellist ei ole. Seal sai ka pimsskive korjata.

Vanaaegne Taormina linnake mäe otsas oma müstilise vaatega mitmevärvilisele merele meeldis samuti.

Mitmekäiguline kalaõhtusöök jäi eredalt meelde – algul tundus see üsna kohutav, sest ma kala eriti ei söö, aga tegelikult oli rannakarpe ja kõiki teisi mereelukaid päris põnev proovida.

Ja muidugi jäi meelde Etna vulkaan, kuhu minnes sattusime läbipaistmatu pilve ning külma vihma sisse. Seal üleval olid kõik värvid hoopis teistmoodi kui mujal.