Pagulaslaager Kosi saarel Kreekas. Foto: Bianca Mikovitš

Pärast kõva öist vihma on hommik Kosi saarel niiske ja kuum. Politseijaoskonna ümbrus on täis pagulaste telke ja mehed teevad hommikust tualetti.

Pestakse sealsamas telkide juures, kus vedelevad ka katkised kummipaadid ja päästevestid.

Mõned keedavad telgi kõrval teed, teised vahivad niisama. Ranna ääres on külili puust alus, millele on keegi riputanud merest leitud roosa pusa. Meri uhub igal hommikul kaldale päästeveste ja jalatseid. Pilk harjub nendega kiiresti, telklaagri rahvas isegi ei vaata neid.

Ühel suuremal kaile tõstetud hunnikul ronivad poisikesed ja tirivad sealt välja plastikust väikesed aerud – uskumatu, et keegi millegi sellisega merele läks. Osadest aerudest on järel vaid poolikud tükid. On ka puitplaadist isetahutud väikseid mõlasid. Kõige kurvem on vaadata pisikesi täispuhutavaid kummiveste, mis on mõeldud lastele basseinis ujumise õppimiseks või mängimiseks, kindlasti mitte merele minekuks.

Kas emad ja isad tõesti usuvad, et see õrn ja õhku täis puhutud vest päästab hädas nende lapse elu?

Kaile loobitud meresodi hulgas oli väga väikeseid kummipaate, samuti pisikesi plastist aere, mis on ette nähtud pigem basseinis või tasasel tiigil sõudmiseks, mitte kümnekilomeetriseks merereisiks. Näha oli ka isetehtud aere.

Kuigi suurem põgenikelaine käis Kosi saarelt üle suvel, siis tilgub endiselt inimesi, kes suuremate ja väiksemate ujuvvahendite abil on Türgist Kreeka saarele jõudnud.

Osa neist elab kaldal telkides, kus Punane Rist varustab neid esmavajalikuga, osa on paigutatud majadesse ja majadevahelistesse telklaagritesse.

Hommikuti moodustuvad politseijaoskonna ette pikad sabad, kus ootavad põgenikud, kes peavad end kolme päeva jooksul peale saabumist registreerima. Seal tuleb neil anda sõrmejäljed, öelda oma nimi ja oma ema nimi.

Kosi rannikul, mis jääb vastu Türgit, võis ka mujal näha loksumas päästeveste ja tumedaid plastitükke. Paljud tulijad üritavad Punase Risti abil leida lähedasi, kes on teekonnal kaduma läinud ning nende hulgas on igas vanuses inimesi, nii mehi kui naisi.

Grupp Pakistani noormehi räägib, et nad kaotasid üle mere tulles kõik oma isiklikud asjad, seal hulgas telefonid. „Aga me oleme väga õnnelikud,“ kinnitavad nad.

Mehed on otsustanud, et kindlasti ei taha nad minna ei Soome ega Rootsi. Seda selgitades tõuseb kõva araabiakeelne vadin ja ingliskeelsetest sõnadest jääb väheks. Näib siiski, et nende riikide kohta käivad kuuldused pole põgenikele soodsad.

„Kuhu te siis minna tahate?“

„Insallah… Saksamaale!“