Hädaga leiad endale koha sinises riiete vahetamise putkas, vahetad ujumispüksid jalga, laveerid kuidagi liival lebajate vahel, komistad kellegi varbaisse, vabandad oma matsikeeles, siis kobised igaks juhuks veel „sorry“ otsa ning kaed silmanurgast mõnda usaldusväärsemat puhkajat, kelle hoolde oma viigipüksid ning kingad usaldada.

Õnneks leidub üks väikelapse ema, need võivad ka vanema meeskodaniku suhtes lahkemad olla. „Tänk hiu“ libiseb huulte vahelt ning siis saangi olla kahekesi oma unistuse, Musta merega.

Kahekesi, see oli kunstilises mõttes öeldud. Meri kubises rahvast. Otsekui Balti kett, kantud aga mitte ühtehoidmisest, vaid ülerahvastatusest. Või siis nagu poesaba Vene ajal.

Ei murdnudki sellest üheksandat lainet ootavast inimtõkkest läbi, viskasin niisama ranna ääres kõhuli vette. Soe ja läbipaistev oli see vesi. Ning mis peaasi, sain teistele öelda, et käisin ka ujumas. Kõik ju käisid. Maalehe reisirahvas on juba niisugune, et teeb kõik kaasa.

Käesolevaga omistan kõigile neile Maalehe Reisiselli teenetemärgi.