Tuhkatriinud on oma klaasist saapad kätte saanud. Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Ligi 30 soojakraadiga tundus hea mõte võtta üks karastav õlu, mitte ennast mööda linna turgu hingetuks traavida. Nii tehtigi — lasti end lauda juhatada ja anti suuri sõnu tegemata selge tellimus: neli õlut!

Kui sellepeale maandus iga januse eest liitrine vahumütsiga saabas, jäi esmalt vaikseks. Päris nii nad seda mõelnud ei olnud. Teenindaja, va kaval kreeklane, säde silmis, andis kätega vehkides mõista, et tema meelest on see neile paras mõõt.

Jahmatusest üle saades hakkas asi seltskonnale nalja tegema.

„Oleks võinud siis jalanumbri järgi saapa anda!“

„Sa proovi, kas sul läheb jalga!“

„Proovi nii juua, et saapanina üles tõuseb… ups!“

Hoogu andis eestlaste maabumine kõrvallaudades, kellele saabastest õlut rüüpav nelik tublisti nalja tegi. Ka üks hispaanlase moega mees elas õllejoomisele kogu hingest algusest peale kaasa ning tundis huvi, mis maalt siis ka pärit ollakse. Eestit härra teadis, sest oli kunagi käinud Leedus ning näis, et lustakas seltskond kinnitas tema veendumust, et tegemist on mõistliku riigiga.

Ülejäänud eestlased, kes samuti samas kohvikus õlut tellisid, selgitasid teenindajale hoolikalt, et soovivad siiski väikest, pooleliitrist klaasikest!

Saabastest joojad aga läksid üha rõõmsamaks ning arvasid, et pole lõpuks hullu midagi. Et oligi aeg oma kristallsaabas üles leida.