Ahvenamaa samblad ja samblikud. Foto: Bianca Mikovitš

Kui kaua läheb aega, et samblad ja samblikud end kaljusel kivil sisse seaks ja koheva mütsina taeva poole kasvatama hakkaks?

Ja kui vähe võtab aega, et selle halli kohevat mütsi elu vaid sinna peale astumisega lühemaks teha?

Ahvenamaa kaljudel võrsuvad hallid ja rohekad mütsid on imearmsad, vahel eksib nende vahele pohlapuhmaid, värvi lisavad lillakad kanarbikud ja madalad kadakad siniste marjadega.

Kes selliseid värve armastab, võib päiksest köetud kaljunukil veeta imeliselt aega ning meenutada sekka lõiku Tove Janssoni “Suveraamatust”:

… neemelt neemele ja alla liivaranda käidi ainult mööda kitsaid radu. Sambla peal tallavad ainult talumehed ja suvitajad. Nad ei tea, ja seda pole kunagi liiast meelde tuletada, et sammal on kõige õrnem asi maa peal. Kui samblale ühe korra peale astuda, tõuseb see vihmaga üles, teist korda enam mitte. Kui samblast kolmas kord üle käia, on see surnud.

Sama lugu on hahkadega: kui nad kolmandat korda pesalt lendu hirmutada, ei tule nad enam kunagi tagasi.

Millalgi juulis ehtis sammal end peente pikavarreliste kõrtega. pöörised avanesid maast täpselt ühekõrgusel ja õõtsusid tuules nagu sisemaa niidud, kogu saart kattis siis vaevunähtav soojuse loor, mida jätkus vaid nädalaks. Seda vaadates jõudis tõeliselt kohale, kuivõrd puhas ja puutumata seal kõik oli.

 Tove Jansson, Suveraamat
Tõlkinud Maarja-Aaloe Laur
Eesti Päevaleht 2010