Maalehe reisi teine päev Kosi saarel. Foto: Bianca Mikovitš

Sel korral võeti ette õhtusöök Kosi saarel Zia külas. Tavernat pidav perekond pakkus mitmekäigulise õhtusöögi ning juurde mängis ja laulis klahvpillil saatjaga bouzokimängija. Kohalikud naised lõid tantsu ja oleks meelsasti kogu reisigrupi kohe tantsupõrandale vedanud. Kiiremini seltsisid nendega samasse õhtusöögile tulnud kreeklased.

Reisisellide suurem mure oli esmalt kõhud täis saada ning siis sulasid tasapisi üles ka tantsujalad.

„Kreeklane paneb tantsupõrandale oma hinge, olgu rõõmus või kurbuses,“ rääkis Germalo reisifirma giid Ervin Org ning jutustas, kuidas palumise peale samme õpetada, vastas kohalik mees üllatunult, et selles tantsus polegi kindlaid samme. „Tantsi oma hingest ja südamest,“ soovitas ta.

Tasapisi soojendas kreeklaste innukus põranda üles ja põhjamaalased võtsid asja ette. Enamik jäi siiski laua taha, kuigi, mis seal salata, sirtaki kergitas vaat et tahtmatultki toolilt.

Kahe tunni tubli tantsuvihtumisega said kreeklased aga eestlased nii kaugele, et kui peale viimast ja sellele järgnenud täiesti viimast ja siis tulnud lõplikult viimast tantsu oleks tulnud veel üks, siis… siis oleks põrandale hüpanud küll. Aga näe, kahjuks lõppes asi enne ära, kui hoog sisse tuli.

Teinekord siis!

Aga õhtu oli siiski tore – kreeka hinge puudutus jõudis kohale ja rütmid helisesid veel pikalt kõrvus.