Maalehes pöördepunktide pöördes
Maalehe esimesed sõidud Soome ja Rootsi ning 1991. aasta augusti ebakindlad päevad, mil inimene võis leivasabasse minna alles Nõukogude Liidus, aga leivaga koju jõuda juba vabas Eestis.
Kui ma Maalehe peatoimetaja Ülo Russakuga 22 aasta eest ebareeglipäraselt otse üle lahe esimest korda elus Helsingisse jõudsin – komandeeringule sõideti Leningradi kaudu rongiga – viisid ajalehe Maaseudun Tulevaisuus juhid meid ühte peenemasse restorani lõunale. Kõrge maja ülakorrusel, kesklinnas ja puha. Eks ta oli kallis ka, eriti meile.
Kooritud kiivi
Aga ega see restoran meid eriti imestama pannud, oli ju restorane nähtud Tallinnaski, polnud miskit häda. Nojah, ja siis toodi meile ette kiivid, mida ma eluilmas näinud ei olnud, ja võtsin ja asusin ühte koorima. Mäletan Soome ajakirjandusülemuse pilku, kui ta mulle näitas, et kiivi tuleb enne pooleks lõigata ja süüa nagu muna. Selle peale koorin kiivid siiani ilusti paljaks.
“Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus /…/ siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.” Nõnda kirjutab malegeenius ja aus inimene Garri Kasparov oma raamatus “Garri Kasparov. Male kui elu mudel”.
See mõttekäik tabab mu meelest täpselt selle aja pihta, mil Maalehes töötasin – 1989–91.
Tol ajal juhtus õige palju – tagantjärele mõteldes ja isegi tollases olevikus kogetuna – kriitilisi olukordi, olgu siis isiku või riigi ulatuses. Justkui sajand sai surutud kokku. Maalehe jaoks oluline oli see, et meile tekkisid sõpruslehed – Rootsis Land ja Soomes Maaseudun Tulevaisuus.
Et meil olid kriisid, siis olid sealsed ajakirjanikud meist huvitatud vähemalt sama palju, kui meie neist – meie küll sel põhjusel, et neil kriise ei olnud. Sai külas käidud ja neidki vastu võetud. (Rikkalikud söögilauad tollal Newtoni inertsiseaduse toimel tegutsenud kolhoosisaunades.)
Need sõidud andsid lisaks hädavajalikule nodile midagi olulisemat. Teadmise, et ennäe – me ei olegi neist nii palju erinevad, kui kartsime. Eks mina aimasin seda teaduskonverentsidel Lääne kolleege kohates ju ennegi.
Esimene sõit, minu jaoks üldse esimene sõit Läände, 23 aasta eest, andis näha Rootsi maalehe Land töökeskkonda. Südamlik, kuidas nad olid end toimetuses sisse sättinud, oma kaltsuvaibakeste ja kiiktoolide ja koduse kraamiga. Kuidas nad oma lugusid tehniliselt valmis tegid ja trükkisid ja laiali laotasid.
Inimlik värk, mis meil tolleaegses Maalehe majas ju samuti vähemal või enamal määral õnnestus.
Õnnestus kindlasti paremini kui tollases Ajakirjandusmajas tegutsenud päevalehtedes, mis uusi ideid ahmides tubade vaheseinu maha lõhkuma asusid, et selle läbi tõdeda üht väga lihtsat asja – säherdune töökorraldus üheülbastab toimetuses töötavat rahvast.
Soomes käies sai näha inimeste kodusid. Seda, kuidas kultuur sinna läbi sajandite ladestunud.
Kõik see ei olnud nii tühine, kui tundub, ja kindlasti andis meile tuge, et tajuda seda, mis tol ajal Toompuiestee ümber toimus. Võtsin kätte ja hakkasin järjekindlalt istuma Ülemnõukogu rõdul ja kirjutama istungitest omamoodi järjejuttu.
See ei olnud midagi muud kui commedia dell’arte, surutuna tol ajal veel seinal rippunud nõukogude riigisümbolite pilgu alla.
Augustihirmutiste päevad
20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks?
Ei mäleta täpselt, milline oli ilm, aga umbes selline nagu nüüd või veidike kehvem. Mällu saab sündmused salvestada, ent neid sealt ammutada pole võimalik just mitte alati. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.
Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil.
21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin Maalehes nõnda: “Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”
Kirjeldasin seejärel, kuidas Ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.
Kirjeldasin, kuis Leiburi leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. “Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”
“Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”
Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.
“Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”
Noh, see oli juba retoorika. Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.
“Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”
Võib vaid teatud tõenäosusega meenutada – millele me noil päevil lootsime? Kas reisivõimalustele, oma majadele, autodele, suhtlemisvõrgustikele, nutitelefonidele, ohtratele poeriiulitele, kiirlaenudele, e-riigile? Või lihtsalt sellele, et meid ometi kord jäetaks rahule. Vabanemisele rahutust valest. Kas selle saime, otsustagu Maalehe iga lugeja ise. See on täna võimalik.
Tiit Kändler
Maalehe ajakirjanik aastail 1989–1991
