Maaleht 25: Ikka köki-möki
Ei tüüri siia oma kollase kaherattalisega ka Jüri Aarma. Ei kogune toimetuse külgukse juurde pahelised tubakasõltlased maailma parandama ega igat sorti ülemusi kiruma. Ei astu kirjastuse õuemaja uksest sisse maamehed, et mõnda raamatupoes müügilt lõppenud aiaraamatut või kalendrit osta.
Neljapäev veeda minuga
Ei torma õuemaja – Maakodu, Targu Talita, Maamajanduse – uksest õuele end kaameraid täis riputanud Maalehe piltnik Arvi Kriis. Kalpsas koos loo kirjutajaga kogu Eestis tuntud kollasesse uunikumi Pobedasse, et tõendada sellele maalitud rõõmsat üleskutset “Neljapäev veeda minuga”.
See kutse on Eesti maa- ja linnarahva mälus kinnistunud nagu veneaegne kalapäev. Selle oodatud lehe toimetajad ja reklaamikorjajad istusid hulgakesi allkorrusel ja üleval suurtes tubades. Peatoimetaja või vastutava väljaandja võis leida pisikeses toas teisel korrusel.
Polnud vahet, kas see oli Agu Veetamm, Peeter Ernits, Sulev Valner. Vahel võis sealt leida ka toimetuse nõukogu leebe esimehe Jüri Ehasalu. Selle loo autor on toimetusse oma kirjatükke toonud päris pika aja jooksul ning kadunud Rein Ülevaino abil trükki toimetanud oma raadio- ja telemälestuste raamatu “Vana telemasti varjus”.
Rõõmu tegi oodatud kutse Maalehe iga-aastasele piknikule Rocca al Mares. Sealsel taluõuel sumises, kosutas keha, kuulas kena rahvalikku muusikat ja tantsis õuemurul üsna kirju seltskond. Oli siin üks president korraga, Toompea härrasid, teadlasi, kultuurirahvast. Siin oli koos läbilõige Eesti elu arendajatest.
Nüüd nimetatakse seda kooslust eliidiks ja arvamusliidriteks. Ja keset seda seltskonda liikus ning jäädvustas kõike oma objektiiviga väsimatu töömesilane, fotograaf Arvi Kriis. Kõik käis ta käes kähku. Nii mõnigi kohalolija sättis end õigele trajektoorile, et pildile pääseda.
Tema ümber lehvib lõputu lugude, seikluste ja juhtumiste aura. Nendest saaks teha ühe lõbusa, rikkalikult illustreeritud raamatu. Arvil on imeväärne komme panna pildistatav end lahedalt tundma. Enne kui klõps käib, kasutab ta võlusõna, ja see on “köki-möki”. Ta oli kord üht lambalugu tegemas. Peremees oli kogu külas tuntud tõsise ja morni mehena.
Samas stiilis oli ta fotograafi ees oma kääridega villakasukaid eemaldanud. Sõnatult ja mornilt nagu ikka. Külarahvas oli pealt vaadanud. Arvi võtnud siis pikaliasendi, ütelnud oma “köki-möki” ning morn lambamees oli naerma hakanud. Naabriperenaine lausunud: “See oli nüüd küll tal esimest korda elus!”
Mõni aasta tagasi selgus suur auk Arvi maailmapildis: ta polnud näinud ega pildistanud Lapimaal tundra imelist värvipilgarit – septembriruska. Agu Veetamm komandeeris meid Inarisse. Reisiseltskonda täiendati veel kolme mehega, kes samuti polnud Lapimaa ruska näinud. Need olid Heldur Jõgioja, Hugo Hiibus ja Risti valla mees Arvu Liiv.
Helduri autoga sõitsime ühe jutiga üle tuhande kilomeetri Lapimaa pealinna Inarisse. Ning kogu tee kuulsime lõbusaid ja kurbi tõsilugusid. Heldur Jõgioja oli jutupaunikuna kõigist reisikaaslastest üle. Samuti suured jutumehed Hugo ja Arvi pääsesid ainult mõne looga vahele.
Inaris võttis meid oma hoole alla mu vana sõber Soome aastatest, Saami Raadio juht Juhani Nousuniemi ehk Jussi. Ruska oma kirevuses oli jalustrabav. Arvi ronis põhjapõtradega võidu tundratippudel, pildistas Kiilaspääd alt ja ülevalt. Õhtuid veetsime Jussi hea sõbra, põdrakasvataja Into Paadari laavu’s. Sõime perenaise Maariti valmistatud poronkäristys’t. Tegime kõik põdrarakendijuhi eksami ja saime ametliku loa – pildiga, pitseriga ja puha. Kehtivus viis aastat. Praeguseks pole see enam jõus, aga mälestus kestab, kuni sellel maamunal liigume.
Tegime Arviga Maalehele korraliku lehekülje Lapimaast ja Inarist. Kõigist Arvi tehtud piltidest läks lehte sõrmeotsatäis. Aga Jussi sai ühe truu Eesti sõbra juurde. Ja kasutab kerge saami aktsendiga siiani väljendit “köki-möki”.
Ilma Arvita ei saa
Järjekordne kohtumine on kokku lepitud 28. juuliks Sõrve sääre tippu. Siis avatakse Helduri ja Suveniiri fännide ettevõttel Heldurile mälestuskivi. Kontserdi ja jalakeerutuse korraldavad ettevõtlikud Sõrve naised. On selgunud, et Heldur Jõgiojal on ka Sõrve juured. Jussi teatas, et tema tuleb kohale. Kena keik. Loomulikult pidi kohal olema ka Arvi, keda Lapis kutsuti Kriisi härraks. Temast on vahepeal saanud Lüganuse mees.
Mõni päev tagasi helistas Arvi mulle ja teatas hädise häälega, et tema ei saa kahjuks Sõrve tulla. Mis siis lahti, küsisin. Selgus, et maja pidi hakkama kokku kukkuma. Vaja emapalki vahetada. Jama kui palju!
Tegin ettepaneku, et võtku rahulikult nagu Karlsson. Kaks kuud aega. Jussi tuleb Inarist ja Kriisi härra ei saa nüüd Lüganuselt kohale! Arvi pidas pausi. Täitsin selle võlusõnaga “köki-möki”. Kujutlesin, kuidas Arvi murelikule näole ilmub reibas ilme. Küll ta tuleb Sõrve. Ikka köki-möki, Arvi!
ENN ANUPÕLD
Maalehe autor
