Foto: Repro

Maalehe kultuuritoimetajana oli mul siiralt hea meel, et meie autorite hulka õnnestus meelitada noormees, kes oli küll ajakirjanduse veergudel üpris tundmatu, kuid see-eest otsast otsani täis ideid uuteks artikliteks.

Oluline oli ka tema täpsus – ei mäleta, et oleksin pidanud närveerima, kas ta ikka jõuab käsikirjaga õigeks ajaks kohale, e-posti tollal ju polnud...

Maalehe trükiarv oli müstilistes kõrgustes ning suur oli rõõm teadmisest, et jõuame nõukogude ajal unustusse määratud vanarahva kombeid ning tarkuseteri korraga nii paljude lugejateni viia. Paraku laskus rõõmu kohale juba lehe ilmumispäeva õhtul vari. Peatoimetaja Ülo Russakult kuulsin, et ta käis jõulude pärast partei keskkomitees “vaibal”. Tuli välja, et ajaleht oli jõulude kui ideoloogilise väärnähtuse avalikustamisega teinud vea. Lisaks leidus ka nobedaid kodanikke-arvamusavaldajaid, kes teistes lehtedes rahvakalendrist kirjutamise hukka mõistsid...

Kuidas edasi? Kas ideoloogilised vead on ka taliharjapäev, vastlapäev, mardi- ja kadripäev, jaanipäev? Kas riskime ja jätkame? Ma ei mäleta, kas, kellega ja milliseid läbirääkimisi peatoimetaja pidas, kuid rahvakalendri sari jätkus, saime aastale ringi peale teha. Hiljem viimistles autor oma kirjatükid “Maarahva tähtraamatuks”.