Foto: Raivo Tasso

Praeguses kiiresti muutuvas maailmas on õnneks ka midagi püsivat. Maaleht kirjutas 15. oktoobril 1987 väikelinna kunstnikust Viive Kuksist. Võru on naise kodulinnaks praegugi. Ja tema ateljees sünnib ilusat kunsti endistviisi.

“Olen väga rahul, et Võrru tulin, olen Võrumaal nii lõpmatult õnnelik,” kiirgab pealinnas sündinud Viive Kuksi jutust ja olekust rõõmu ning rahu.

Mullu täitus Viive Kuksil 60. verstapost. Toona kolmele lapsele on nüüdseks lisandunud neli lapselast, neist vanimalgi juba aastaid 19.

Ajaga kaasa

25 aasta eest kirjutasime, et Kuks lõpetas 1976. aastal ERKI graafika erialal professor Evald Okase õpilasena ja aastast 1984 kuulub Kunstnike Liitu. Enamik tema töid on romantilise kallakuga loodusvaated.

“Kes on näitustel tutvunud Võrumaa ainukese vabakutselise kunstniku loominguga, on üllatunud ka osavate pliiatsijoonistuste, õli- ja pastellmaalide ning akvarellide üle,” kirjeldas Maaleht teda kui mitmekülgset loojat.

Paneme nüüd vana leheloo käest. Aeg on rääkida järgnenust. Jah, loojaks on Viive jäänud endiselt. Ent pöördelised ajad 1990ndate alguse Eestis ning iseseisvuse tulemine sundisid ka kunstnikke oma eest senisest enam seisma.

“Enne oli kerge elu, aga raske aeg,” ütleb Viive Kuks filosoofiliselt sõnadega mängides.

Tema sõnul oli elu Vene ajal kerge ses mõttes, et näitustelt, mida üsna tihti korraldati, oli kindel, et riik ostab su töid. Vabakutselisele tähendas see leiba. Aga Eesti riigi tulles pidi igaüks ise otsima hakkama, kuidas oma loomingut müüa. Kuidas leiba teenida ja sellele võidki peale saada. Keegi teine seda su eest enam ei teinud.

“Toibusin üsna ruttu, läksin ajaga kaasa ja hakkasin oma tööde näitusi tegema,” jätkab ta.

Esimese suurema näitusena meenub Viivele Soomes Kaustise linnas 1991. aastal üles pandu. Kõige kirkamad mälestused aga pärinevad aastast 1994, mil ta sai tänu oma näitusele lausa kuu aega Jaapanis olla.

Jaapanis sõlmitud sidemed ja tutvused ei ole siiani hääbunud, selle kinnituseks on kunstniku toa seinal rippuv tänavuse aasta kalender, mis kaugelt maalt saadetud. Tänu väliseestlastele on Viive Kuksi tööde näitus jõudnud ka USAsse. Rääkimata näitustest Võrus ja mujal Eestis.

“Viimatine näitus oli Võrus aastal 1999, nüüd tahaks jälle hakata üles tõusma,” vaatab ta optimistlikult tulevikku.

Kuks tunnistab, et kuna tegi vahepeal palju graafikat, hakkas hapete ja muude ainetega tegelemine tervisele. Kohe ta arsti soovitusi hapetega mässamisest loobuda ei järginud.

“Kuue-seitsme aasta eest lõpetasin siiski hapetega söövitamise ja läksin kuivnõelatehnikale üle,” ütleb ta ning näitab metallplaadil parasjagu pooleli olevat Emajõe vaadet Tartus.

1980ndate lõpus juhendas Viive Kuks oma ateljees koolilapsi. Mitmest neist said kunstnikud, kes graafikuks, kes nahakunstnikuks, kes arhitektiks.

Tahtmine loeb

25 aasta eest vastas ta nii Maalehe küsimusele: kellel on rohkem eeldusi kunstnikuks saada, kas linna- või maalapsel? “Maalaps, põllu või metsa serval kasvanu, on hingelt rohkem kunstnik. Aga linnalaps on jälle lähemal võimalustele kunstikoolide ja -ringide kaudu end näidata ning täiendada.”

Mida vastab samale küsimusele väikelinna kunstnik nüüd, 25 aastat hiljem?

“Miski ei takista maalapsel kunstnikuks saada ja linnalapsel samamoodi. Ei ole vahet, ainult igaühe isiksus ja tahtmine loeb.”

Meie taaskohtumine ja see lugugi võinuks olemata jääda, kui saatus ei oleks Viive Kuksi vahepealsel ajal hoidnud. Varsti pärast 1994. aastal Jaapanis olnud näitust kohtus Kuks ühe väliseestlasega, kes kutsus teda Võru sõpruslinna Rootsis rääkima Jaapani muljeid, ka oma töid näitama. Paraku jäi see minek katki. Sõit olnuks koos Võru linna delegatsiooniga Rootsi just tol ööl, mil parvlaev Estonia uppus...

“Inimesel on saatus ette määratud, mul kadus enne otsustavat hetke tolle väliseestlase telefoninumber, ja tuleb välja, et nii just pääsesin.”

Kui saatus tahab, ei jää ka meie seekordne kohtumine viimaseks. Viive Kuks arvab, et ehk on ta selleks ajaks selgeks õppinud siiditrüki. Kunstnikuna oleks ju huvitav end ka sel alal proovile panna.