Maaleht ei ole pelgalt ajaleht

PILDIL: Maalehe esimene kollektiiv Viimsi vabaõhumuuseumi aida ees. Vasakult Tõnu Kann, Agu Veetamm, Sulev Kool, Anneli Sihvart, Tiit Randloo, Toomas Kaiv, Heli Valge, Maret Raud, Maie Mägi, Else Liventaal, Merike Pitk, Rein Raudvere, Märt Luige, Saima Korp, Triin Soomets, Eliine Raudsepp, Tiit Lääne, Hans Ulmiste, Meeli Dimitrieva, Annika Poldre, Ülo Russak, Enno Luik, Tiit Lehiste, Olev Anton, Agnes Jürgens, Ülo Kraan, Jaan Sonn, Tõnu Kõrda.

Veel neli kalendripäeva, ja saabki 25 aastat, mil nägi ilmavalgust Maalehe esimene number.

Küllap ei mõelnud meist, värsketest Maalehe töötajatest, toona keegi, et teeme ajalugu. Kindlasti on aga ühe lehe sünni juures olemine, selle loomine midagi muud, kui minna tööle väljaandesse, mis on tegutsenud aastaid.

Kui meenutada oma tundeid seda kõige esimest Maalehe numbrit käes hoides, siis ilmselt olime kõik eufoorias. Ka need, kes kohalike korrespondentidena toimetusest eemal olid ega saanud oma vaimustust kolleegidega jagada.

Helistasin enne nende ridade kirjapanemist oma ülikooliaegsele kursusekaaslasele Rein Raudverele, kellest tänu Maalehele ka mu kolleeg sai, ja küsisin talt, kas elevus uue lehe tegemise üle oli temal Võrumaal väiksem kui meil, kes me olime koos toimetuses Tallinnas Narva maanteel. Rein seda ei kinnitanud. Vastupidi: kõik oli uus ja huvitav, ütles ta. Pealegi oli enne esimese lehenumbri ilmumist kogu toimetus omavahel siiski kohtunud.

Jah, sellest ajast pärineb ka meie esimene ühine pilt, mis tehtud Viimsi (toona Kirovi-nimelise kalurikolhoosi) vabaõhumuuseumis. Miks sõitsime ühispilti tegema just Viimsi vabaõhumuuseumisse, aga mitte Rocca al Maresse, ei mäleta. Aga rehielamu taustal lasksime end üles võtta küllap seepärast, et rõhutada oma maalähedust.

Kuid ega meie, kes me elasime Tallinnas ja selle ümbruses, omavahel suurt tihedamini kokku saanud. Oli ju Narva maan­teel ajakirjanike liidu majas Maalehe kasutada vaid üks suur tuba ja teine väike selle kõrval.

Väiksemas klõbistasid hoolega meie käsitsi kirjutatud lugusid ümber lüüa masinakirjutajad Meeli ja Eliine. Suuremaski toas ei jätkunud igaühele lauda ega tooli, nii pidime kodus valmis kirjutatud lugudega kohale ilmuma kindlatel päevadel ja kellaaegadel. Sellest hoolimata leidus ikka mõni, kes pidevalt toimetuses istus.

Küllap mäletavad veel teisedki noore kolleegi Märt Luige siirast imestust: miks nad seal istuvad, kas neil pole kodus kirjutuslauda või?

Igal juhul tekitas nende Märdi sõnade meeldetuletamine toimetuses lõbusa tuju veel tükk aega pärast seda, kui Märt oli siitilmast juba õnnetult lahkunud.

Ehkki samasuguseks legendiks kui Märt Luige kirjutuslaua-jutt on saanud ka lõõp, justkui kirjutasid Maalehe ajakirjanikud oma lood valmis ajakirjanike liidu ülakorruse baaris konjakiklaasi taga, ei mäleta mina küll kedagi sel moel lugu tegemas. Aga mine tea!

Eks ajaga ole paljud mälestused tuhmunud, paljugi meenutatakse pigem nii, nagu tahetakse, ning ühte ja sama asja kirjeldavad eri inimesed erinevalt.

Üks on aga kindel – Maaleht on olnud meie, selle lehe tegijate jaoks midagi hoopis enamat kui lihtsalt ajaleht. Ja aastad muudavad selle veendumuse ainult tugevamaks.