Altamira koopamaalid Wikipedia

Maalehe reisi viiendal päeval käisime lausa kahes – Altamira ja El Castillo koopas tuhandeid aastaid vanu koopamaalinguid ja selle aja inimeste elu-olu uudistamas.

Altamira (hispaania keeles 'kõrge vaade') on koobas Hispaanias, kus asuvad noorema paleoliitikumi aegsed koopamaalid. Altamira koopa avastas 1868. aastal eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik, kes oli koeraga rebasejahil. Koer sattus juhuslikult kitsa avausega koopasse, kust ta tuli välja päästa. Peremees läks koobast vaatama 1875 ning leidis, et see on palju suurem, kui ta oli arvanud. Entomoloogiast, ajaloost, geoloogiast ja botaanikast huvituv Sautuola nägi seal luid ja joonistusi.

1879. aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar María Justina koopamaalid. Sautuolal ei olnud kahtlust, et maalid kuuluvad paleoliitikumi, kuid enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Võltsingute eesmärgiks peeti esiajaloo uurimise naeruvääristamist. 1902. aastal tunnistati siiski Altamira maalide esiajaloolisust.

Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit. Koopas on säilinud tööriistu, tulekoldeid ja toidujäänuseid. Altamira on ainuke koopamaalide koht, kus elamise märgid ulatuvad esimesse koopaosasse, kus asuvad maalid. Altamira koopa seintel ja lael puudub tahmakiht, mis leidub teistes sarnastes koobastes. See võib tähendada, et Altamiras oli pisut arenenum valgustamistehnika, mis andis vähem suitsu ja tahma kui tõrvikud ja rasvalambid, mida paleoliitikumis arvatavalt kasutati. Vestibüülis elasid küttide ja korilaste rühmad. Asustus piirneski vestibüüliga. Koopasuu laius (umbes 15 m) võimaldas kasutada välisvalgust.

Mõned uurijad nimetavad Altamira koopa Polükroomide saali esiaja kunsti Sixtuse kabeliks. Altamira maalide vanus on 15 000 aastat. Maalid on säilinud tänu jahedale ja niiskele koopakliimale ning sellele, et koopasuu noorema paleoliitikumi lõpus kokku varises.

Pildid on maalitud pruunide, kollakate ja punaste ookervärvidega, musta mangaanoksiidiga ja musta söega, samuti mergli ja raudkarbonaadiga, osalt ka (kivist tööriistadega) graveeritud. Värvid on säilinud, sest nad põhinevad mineraalsetel pigmentidel, mis ei lagune. Et värvid peale jääksid, segati neid verega, loomarasvaga, uriiniga, kalaliimiga, munavalgega või taimemahlaga.

Piisonite puhul on värvidel palju toonivarjundeid, mille tõttu loomad mõjuvad hämmastavalt loomutruult, plastiliselt ja realistlikult. Seinu on ühtlasi graveeritud, radeeritud ja pestud. Lamavad piisonid on maalitud looduslikele kaljukühmudele, mistõttu nad paistavad reljeefidena. Mitme värvi kasutamine ja kalju reljeefi ärakasutamine annavad tunnistust Altamira maalide kõrgemast tehnilisest tasemest võrreldes enamiku teiste koopamaalidega. Tehnilistest oskustest annavad tunnistust ka kujutatud loomade õiged proportsioonid.

1977 koobas suleti turistidele, sest tuhandete külastajate hingamisest oli koopaseintele tekkinud valge hallitus. Koopa endine sissepääs on kinni pandud. Imitatsioon, mis asub tõelisest koopast mõnesaja meetri kaugusel, võtab aastas vastu 200 000 inimest. Tõelise koopa külastamiseks tuleb eelnevalt registreeruda. Ooteaeg on umbes neli aastat ja tulla tuleb täpselt ettenähtud päeval.