Eesti mees on tantsulõvi, naistest rääkimata

Maalehe reisi viimasel õhtul oli plaanis rahvuslik õhtu kohaliku toidu ja tantsuga. Asi algas nutulauluga ja lõppes nii, nagu keegi ei osanud ette näha.

Rahvusõhtu toimus kohalikus restoranis, kus pakuti Madeirale iseloomulikku. Ja nagu siin kombeks, oli enne toidu lauda jõudmist kohal fotograaf, kes kõik näljased turistid üles pildistas ja pearoa ajal 10 euro eest pilte müütas.

Supi kõrvale sai kuulata Portugalile omast nutulaulu fadot, mida esitas vägagi hingestatult kaunis musta riietatud daam kahe pilli mängiva härra saatel. Pearoaks oli espetada ehk Madeirale iseloomulik avatud ahjus sütel küpsetatud loomaliha. See küpsetati sealsamas ruumis olevas ahjus ja serveeriti pikkade varraste otsas, mis riputati laudadel olevate spetsiaalsete vardahoidjate külge. Kõrvale pakuti friikartuleid, hautatud aedvilju ja toorsalatit.

Pearoa ajal esines Madeira rahvatantsuga neljast paarist koosnev rahvatantsurühm. Kui naiste triibuline seelikuriie meenutas väga meie oma, siis seeliku lõige oli teistsugune. Mehed kandsid aga valgest riidest pükse ja pluusi ning selle peal vestikest.

Kohalik rahvatants on inspireeritud talupoegade tööst ja jäljendab maa harimisel ning saagi koristamisel tehtavaid liigutusi. Tantsu ajal ollakse enamasti kookus, nagu rasket tööd tehes ja ka vastav ilme oli meie esinejate nägudel kogu aja.

Magustoiduks pakuti šokolaadivahtu või puuviljasalatit. Õhtusöögi jooksul sai maitsta nii Madeira kui ka Portugali veini ning kohvi kõrvale brändit või kannatuslille likööri. Nii et kui rahvatantsutrupp tuli tegema teist setti ja ka turistid tantsupõrandale vedas, mindi hea meelega.

Giid rääkis enne, et kui õhtusöök on läbi ja aeg koju minna, pannakse selles restoranis mängima Viini valss. „Vahel on mõned paarid ka paar tiiru valssi keerutanud,“ lisas ta. Aga näiteks eelmisel nädalal ei läinud keegi tantsima.

Kui meie õhtusöögi järel hakkas kõlama Viini valss, kargas kohe püsti kümmekond paari ja kiirustas ahtale tantsupõrandale keerutama. Sealt ei lahkutud ka loo lõppedes ning tantsiti edasi. Peagi lisandus veel tantsuhuvilisi ja pidu keris tuurid üles. Rahvas tantsis lausa ülemeelikult ning põrandale veeti ka meie giid Heigo. Seevastu kohalikud bussijuhid keeldusid tantsima tulemast, mis kinnitab veel kord tõsiasja, et Eesti mees on tantsulõvi.

Koju kibelevatel teenindajatel ei jäänud lõpuks muud üle, kui kolmveerand tundi pärast Viini valssi muusika lihtsalt kinni keerata ja tuled põlema panna. Sellega sai rahvuslik õhtu tantsuga ootamatu lõpu.