Kanadasse või Granadasse
Õhureis viis otse Tallinnast Granada piirkonna suurimasse linna Granadasse. See on haruldane linn Andaluusias juba seetõttu, et tahad suusatada - sõida siit 70 km Sierra Nevada mägede tippu ja oledki suusakuurordis, tahad päevitada - sõida 70 km lõunasse ning oledki mererannas. Meie, põhjamaalased, olime aga ühtäkki soojas suves tagasi.
Andaluusia avastamine algas just Granadast, siit tuli ka esimene mõistmine mauri ja katoliikliku kultuuri segust.
Granada emiraadi pärand
250 000 elanikuga Granada on täis imekaunist mauri kultuuripärandit. Juba VIII sajandil hõivasid selle linna maurid, linna õitseng tähtsa kaubandus-, kultuuri- ja käsitöökeskusena saabus XIII sajandil Nasriidide dünastia valitsusajal.
1492. aastal ajasid katoliiklased linnast maurid välja. Kui viimane mauri valitseja siit põgenes, heites pisarais pilgu oma imekaunile Alhambra paleele, öelnud ema talle ajaloolised sõnad. "Mis sa nutad kui eit, kui sa ei suutnud võidelda kui mees!"
Hala ei aidanud, mauride paleed ehitati ümber katoliiklikeks kirikuteks.
Granada vana kesklinn on romantiline oma kitsukeste tänavatega, see on all-linn ehk kunagine vaeste linnaosa. Aga kõrgel mäetipus uhkeldab mauride palee Alhambra koos Generalife aedadega.
See linn on olnud läbi aegade poeetide ja muusikute meelispaik. Kuulus kitarrist Andrés Segovia on ülistanud Granadat kui unistuste paika, siit linnast on pärit ka Hispaania hiilgavaim poeet Garcia Lorca.
Samas on Granada väikekodanlikku mentaliteeti peetud üheks kõige pahatahtlikumaks kogu Hispaanias. Just selles linnas tärkasid 1930. aastail esimesena natsionalistlikud meeleolud ning alustas oma tegevust kindral Franco, vallandades Hispaanias kodusõja. Siin linnas hukati ka Garcia Lorca.
Tänases Granadas üritatakse sõjad unustada ja linna hiilgeaegu taastada, nii et tänavail käib vilgas restaureerimis- ja ehitustöö.
Granada kuninglikku kabelisse on maetud kuningapaar Fernando ja Isabel, kes saatsid Kolumbuse Uut Maailma avastama. Näha saab Isabeli krooni ja Fernando mõõka.
Kirevaid muljeid igast suunast
Läbime rekonstrueeritud araabia turu, kus kihab kauplemine ja elu, samuti XI sajandist pärit araabia sauna.
Kes jääb aga liiga pikalt imetlema mošeesid, purskkaeve, kõikvõimalikes vormides nikerdatud rõdusid, võib end ühel hetkel leida keset linnatänavat umbkeelsete hispaanlaste keskelt.
Giid Enriko Talvistu kutsub meid üles ja kõrvale vaatama, otsima üha uusi ja uusi nikerdisi ülikute majadel, mis pikitud seintele otsekui tordikaunistused.
Reisijuht Kaido Krutop soovitab omasoodu: "Kõige tähtsam on jälgida eeskäijat ja hoida sabast kinni!"
Jõudumööda püüame siis igas suunas korraga vaadata.
Õhtuses Grandas käib aga tänavamelu, kõlab kitarrimuusika ja laul. Tänavakohvikutes on valida erinevate rahvusroogade vahel. Meie proovime paellat - riisirooga, täis tigusid ja krevette -, mis tuuakse lauda suure kuuma raudpanniga. Tigu maitseb kui keedetud šampinjon, üksnes sarved eristavad teda seenest.
Tänavatel aga kihutavad autode vahel mootorrattad ning polegi nii haruldane, et ka daamid seelikutes ja soengutes mopeedi või mootorratta selga istuvad. Meenub reisibussi anekdoot ämmast luuaga: "Noh, ämmake, kas tulid õue koristama või lähed sõitma?"
Ees on veel terve nädal Andaluusia avastamist selle reisi parimas 3. grupis, kus tooni annab muhe Sepa talu pererahvas - Urmas ja Maris Läänemaalt. Samuti laulu- ja tantsualtid toredad daamid: Koidu Haljalast, Anu Lääne-Virumaalt, Ellu ja Õie Kurtnast jpt. Aitäh kõigile reisilistele meeleoluka nädala eest!
