Maalehe piknik Islandil – peaaegu oleks lauale jõudnud toores liha
Koos giidiga poest kaupa ostes uurisime, kas korvi pandud lamba- ja hobuselihavorstid on ikka valmis võileivale panekuks. Müüja kinnitusel oli vorstidega kõik korras.
Kui pärast koskede külastust rahvas bussi juurde kogunes, leib, kuivatatud kala ja muu kraam söömiseks valmis pandud, saabus tõetund. Olime löönud noa lambaliharulaadi kilepakendisse, kui meie juurde astus bussijuht, kes seda kõike kahtlevalt pealt oli vaadanud. Nagu muuseas teatas ta vaikse häälega, et "oot, seda liha on vaja enne kaks tundi keeta".
Võtnud kotist hobuselihavorsti, selgus, et seegi kohalik delikatess tahab enne lauale panekut kuumas vannis käia. Mitte et Islandil kuumaveeallikaid vähe oleks ning kiirkeetmine polekski ehk olnud keeruline, aga selles paigas oli geistrite ja keeva veega nadisti. Nii läksidki vorst ja rulaad tagasi kotti oma aega ootama. Piknik küll toimus, kuigi mitte planeeritult – seekord kiirkorras.
Kuid mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Eile tegi reisiseltskond väljasõidu avara vaatega puhkeplatsile. Enne seda rääkisime pehmeks meie hotelli kokad, et nad toored lihatooted ära keedaks. Nii saigi tehtud. Seekord valmistusime piknikuks paremini, grillisime juurde kohalikke viinereid ja sellest sai üks tore väljasõit.
Traditsioon on hoitud ning kõik reisisellid omavahel tuttavaks tehtud. Hoolimata sellest, et reisi neljandal päeval oli rahvas juba hästi sõbrunenud.
