Esimestel päevadel käis Maalehe reisiseltskond Hraunofossari koski imetlemas. Need olid tõepoolest kaunid.

Jääkoobas asus aga Langijökulli liustikul. Kunstlikult uuristatud koobas on 550 meetrit pikk ja sinna saamine oli paras ettevõtmine. Kõigepealt tuli selga tõmmata soe kombinesoon ja jalga panna kobakad saapad, millele kinnitati koopas veel eraldi jäänaelad, et põrandal ei libiseks. Liustikule viisid eestlasi tohutud automürakad, mis vaikselt mööda märja lumega kaetud pinnast üles roomasid. Koopast saabudes oli vist küll kõigil ränduritel naeratus näkku talletunud.

Island on üsna kallis riik, aga Anut ja Merju-Maid see ei loksuta. „Meil läks väga hästi,“ ütles Merju-Mai Leiaru naerdes.

„Meie saame oma raha kulutada ekskursioonide peale,“ lausus tallinlanna Anu Ojamäe.

Tõsi ta on, et Maalehe reisi võitnud inimestel on Islandil odavam hakkama saada, aga siin kulutatud raha läheb asja ette, sest maa on vaatamist väärt.

Reisi kolmadal päeval käisime Lääne-Islandil Bjarnarhöfni hailiha töötlemise talus. Selliseid talusid Islandil palju pole. Grööni hai on maailma üks suuremaid hailiike.

Kuna grööni hai liha on mürgine – tema organismis on tosooli meenutav aine, mis aitab tal külmades vetes ellu jääda –, siis tuleb seda enne söömist töödelda. Selleks liha mädandatakse, seda hoitakse avatud kuurialuses mitu kuud. Bjarnarhöfnis saab mürgisest hailihast delikatess, mille maitset on keeruline kirjeldada. Ega ta suureks söömiseks sobi, ikka rohkem väikeseks maitseelamuseks, mille juurde käib ka pitsike kohalikku kanget napsu.

Kuidas hailiha maitses? „Kui pakutakse, siis viisakusest tuleb ikka võtta,“ oli Viljandimaalt Õisust pärit Merju-Mai Leiaru taktitundeline.

Anu Ojamäe sõnul on ta seni rohkem reisinud Euroopas. Merju-Mai Leiarul oli viimane reis sügisel Portugali. „Ei ole aega, maatöid on nii palju teha. Aga väga tore, et selline õnn naeratas ja tore, et ajaleht üldse sellist asja korraldab. See on tõeliselt fantastiline,“ lausus Merju-Mai Leiaru.

„Giid on tore ja seltskond on tore, väga kena,“ nõustus reisikaaslasega Anu Ojamäe.

Giidiks on meil Askur Alas, kes on õppinud Islandi ülikoolis, teinud aastaid saarele reise ja tunneb siin igat nurgatagust. Bussis ühest paigast teise sõites täidab Askur jõudehetked lugudega Islandi saagadest ja legendidest, mis on põnevad ja haaravad. Enamik lugusid lõpevad peategelase või kõigi osaliste surmaga. Nii karm see põhjamaine saareelu tegelikult pole, aga mine tea, kuidas kauges minevikus asjad käisid. Saarerahva jumalad igatahes nalja ei mõistnud.

Meil on reisil aga nalja jätkunud igasse päeva. Seltskond on vahva ja kokkuhoidev.

Just sellised rõõmsad on ka teised kaks reisivõitjat – Ehalill Halliste Kohilast ja Helje Tilga Tartust.

„Väga, super,“ lausuvad Helje ja Ehalill nagu ühest suust, kui küsin, kuidas reis on meeldinud.

Vaibakunstnik Ehalill Halliste võrdles Islandi loodust Tallinna vanalinnaga, kus praegu remonditakse tänavaid ja kõik kohad on täis sillutisekive. Island on samuti justkui samasuguseid, aga hiiglaslikke kivetükke täis puistatud. „Tulin eelmisel nädalal läbi Viru tänava. Vaatasin, kui õudne on see kivisillutis laialipaisatult. Ja nüüd kujuta ette, et mingid hiiglamõõtmes jubedad mügrid on maa all müdistanud ja lükanud siis seda kivisillutist...“ kirjeldas kunstnikuhingega Ehalill.

Islandi loodus on suuri mügarikke täis ja Ehalille võrdlus tabav. Künkad, lumised ja lumeta mäetipud, kustunud või tegutsevad vulkaanid vahelduvad laavaväljade, jõgede ja koskedega. Metsa saarel peaaegu pole, sest sajandeid tagasi viikingiaegadel said puud maha võetud või alepõllunduse käigus põletatud.

„Nii ilus maa!“ võttis Helje Tilga saarel nähtu kokku.

Helje sai selle ilu tunnistajaks juhuse tahtel. Tegelikult võitis reisi Aari Poks, kelle kodu pidi Helje reisi ajal hoidma jääma. Ent saatus tahtis teisiti – Aari tervis ei lubanud reisile tulla ning ta pakkus enda asemele Heljet. Loodetavasti on Aariga nüüd kõik korras – tervitused talle kõigilt reisilistelt siit kaugelt Islandilt.