Meid ootab Germalo buss nr 3 ning hotell Sofia Kuldsete Liivade kandis.

Kui kuldsed need liivad on, öösel ei paista. Pimedus on nii tihe, et alles hommikul näed hotelli aknast, et oleme mere ääres. Musta mere ääres, millel hommikupäikeses pigem tuhmsinine toon.

Öö oli raske. Maalehe idüllist, kus kasteheinakõrred hällivad leebes tuules ning hiline lind huikab igatsevalt, oli asi väga kaugel. Hotelli ümbrus lausa kees, paisates välja muusikat, lärmi, meeste mõminat, tüdrukute kilkeid. Müüdi, osteti, söödi, joodi. Siseneti ka uksest, mida raamisid kaks pikka naisejalga, mis kokku jõudes vormusid – teadagi – vormikaks pepuks.

Muidugi vaatasime me kõigest sellest mööda, läksime hotelli ning panime silmad kõvasti kinni. Aga kõrvu ju kinni ei pane. Lärm jõudis siiagi, pani hinge teises rütmis värisema, andis teada, et nii elab Bulgaaria noorus, enamgi veel – rahvusvaheline noorus. Olime turistilõksus, mis meie jaoks eile õhtul kinni plaksatas.

Hommik oli hoopis teistsugune. Öö jooksul paigast nihkunud asju seati korda, prügi veeti kastide kolksudes minema. Paar eilsest hoogu jäänud meest kraaksatas veel midagi oma keeles, aga kõige üle hõljus leebe rahu.

Hommik Kuldsetel Liivadel

Kusagil selles rahus seadis end töövalmis Maalehe grupi giid Tea Reinvald, bussijuht Konstantin aga teadis, et esimene peatus tänasel pikal turismiteel tuleb Aladza kloostris.

Hommik tänaval