Jalgealune kuumaks

Üles Etnale liigume funikulööridega vaheplatvormidele, kust edasi tippu viivad bussid. Kõik kokku maksis 51 eurot, mis on päris kallis. Tuleb tunnistada, et jäänuks poolele teele, ei saaks kohe kindlasti sama elamust kätte. Üleval on väga ilus ilm, ent tuul on väga tugev ja külm on ka. Kindlasti peaks midagi pähe panema seal, sest tugev tuul tekitab üsna ruttu kõrvavalu.

Kõige kõrgem koht, kuhu meie saame, on 2925 m merepinnast kõrgemal. Eemalt pilvede vahelt paistab aeg-ajalt ka peakraater.

Kohalik giid võtab pinnast kätte ning see on tõesti soe. Tuleb tunnistada, et jalad tunduvad tulitavat ka mõned tunnid peale allatulemist. Ühe reisilise ülesminek lõppes sellega, et kinga tald tuli lahti. Õnneks ei sulanud see ära ning õnnestub ehk Eestis seda ka parandada.

Pinnas suitseb mitmes kohas ning nõrgalt on tunda ka väävli lõhna. Kui teel üles olid näha suured kivimürakad, siis ülal olles ümbritseks meid nagu must liiv, mis tegelikult on kivipuru. Paar laavatükki tuleb ka kaasa võtta. Siiski on lisaks mustale värvile näha ka punast ja veidi kollast. Alla linnale avaneb imeline vaade.

Kogu elu on üleval välja surnud. Seal ei ole taimi ega loomi. Siiski selgub funikulööride juures, et lisaks koerale on seal ka lepatriinusid. Ja neid on seal ohtralt. Bussi küljest leiame ka mitu.

Enne kui astusime bussidesse, et sõita funikulööri juurde, mattus mägi pilvesse. Allasõit oli ühtlases valges massis. Lõpuks hakkas vihma sadama. Vägisi tekib tunne, et keegi tõesti valvab meid ning jagab aga ilusat ilma sinna, kus meil seda parasjagu hädasti vaja.

Enne ülesminekut ning teekonda jätkates näeme teede ääres laava kivistisi ning teed, mida mööda on laavajõgi alla liikunud. See vaatepilt on ühtaegu imeline, ent samas hirmutav. Eriti kui näeb maju, mis on laava teele ette jäänud.

Sandraku sõnul on Etnal purskeid olnud 140 ringis. Suurim neist oli 1669. aastal, kui laavajõed hävitasid praktiliselt Kataania. 1910. aastal tekkis 23 uut kraatrit, 1917 ulatus vulkaanipurse 800 m kõrgusele. 1923 voolas laavat aga järjepanu 18 kuud.

Kõigele sellele vaatamata on Etna nõlvad üsna tihedalt asustatud. Küllap siin on põhjus tõeliselt viljakas mullas. Vaadates taimestikku, on näha, et siinsed taimed on lopsakada ning loodus liigirikkam. Sandraku sõnul kasvatatakse jalamil kastaneid, pähkleid, õunu, viinamarju (millest tehakse Etna veini).

Saare suurim kastanipuu

Kuna Palermos õnnestus näha suurimat viigipuud, siis ei saa me jätte vaatamata ka saja hobuse kastanit. Selle leidmiseks kulub veidi aega ja ringisõitmist, sest kaardil ei ole see mitte just päris õigesse kohta märgitud. Saades õige teeotsa kätte, leiame peagi ka viidad.

Teid ääristavad viinamarja kasvandused. Suured kobarad lillade viinamarjadega panevad lihtsalt suu vett jooksma. Ja siis veel need punased imeilusad õunad tee ääres.

Saja Hobuse Kastan ehk Il  Castagno dei Cento Cavalli on piiratud aiaga ning kahjuks päris puu juurde ei pääse. Ülevaate aga sellest kolme tüvega puust siiski saab. 2001. aastal käis Hendrik Relve ka seda puud mõõtmas ning kirjutas Horisondis, et puu juurestiku ümbermõõt on 52 meetrit.

Puu sai nime legendi järgi. 16. sajandil oli  Aragoni ja Sitsiilia kuninganna Giovanna seltskonnaga jahiretkel. Äkitselt hakkas paduvihma sadama ning kogu seltskond koos loomadega leidis varju selle puu õõnsusest. Sellest peale hakatigi seda kutsuma Saja Hobuse Kastaniks.

Järgmiseks külastame Alcantara kanjonit. Alla jõe äärde saab, kuid külalisi manitsetakse ettevaatusele. Nimelt on tugev vihm tekitanud ka siin probleeme ning jõgi on tavapärasest suurem ja mudasem. Väga võimsa mulje jätavad aga basaltkivi kaljud.

Kanjoni vaateplatvormide vahel liikudes on näha, et ka seal on teedele pandud kotte, millega nähtavasti peatati suuremat vett, et vältida kahjustusi.

Õhtu lõpetame Taorminas. Üles linna bussiga ei saa. Selle jätame alla parklasse ning linna väikesed bussid viivad kogu seltskonna üles. Linn on tõeline romantika ja suurepärase puhkuse koht. Linn on väga puhas ja tõeliselt hoolitsetud ning ilus. Tänavad on väikesed, ääristatud poodide ja restoranidega.

Suurem enamus poodidest on suveniiri ja riiete poed. Siit võib leida kõike, mida üks turist soovib endale mälestuseks osta. Samas tuleb tunnistada, et hinnad on oluliselt kallimad, kui teistes linnades. Samas on kindlasti raske ka külmaks jääda kõikidele imeilusatele ahvatlustele, mis vaatavad poodidest vastu: alates siis keraamikast ja lõpetades tekstiiliga.

Samas ei ole see tühi ning soovijad saavad end hästi tunda ka mõnusas linnamelus. Kes aga soovib sellest eemalduda, peab astuma vaid tänavakese kõrvale ning juba saabub mõnus idüll. Sealne rahulik atmosfäär paneb unustama argimured ning laseb hingel vabaks saada. Et seda kõike tunda ja mõista, tuleb aga ise kohale tulla.

Hetkel tundub, et just see Sitsiilia linn on koht, kuhu võiks kaotada oma südame.